kanal on kodus hea olla

Põikipidi pullover

2008-07-12T03:06:00.001-07:00

Kui ma nägin seda õpetust IT-s, ei saanud hetkegi oodata ja oli vaja kohe kuduma hakata. Kapist leidus üks paras hunnik villast lõnga, mille tädi oma vara hulgast kunagi mulle oli eraldanud. Hakkasin täpselt õpetuse järgi tegema, aga peagi taipasin, et oleks pidanud ikka lõiget suurendama. Tükk aega seisis valmis seljatükk. Natuke aega tagasi võtsin käsile, kudusin juurde teise samasuguse tüki ja suurenduseks kummalegi õlale ühe palmikuriba. Nüüd on korras.

teksade uus elu

2008-07-12T01:21:00.001-07:00

Projektiga liitudes kavatsesin teha suurest hunnikust vanadest teksadest koera madratsile katet. Paraku aga suvitab minu õmblusmasin maal ja mina sain seal ainult korraks käidud. Seega tuli plaane koomale tõmmata ja aiaia suure abiga sain tehtud padjakatte ühest vanast teksapaarist. Vahele on õmmeldud punased riideribad mingist vanast kardinast.
Ma olen ammu tahtnud, et mul oleks padi ja tekike autos, sest need, keda ma sagedamini sõidutan, tavatsevad autos magada. Padi on nüüd siis olemas, teki üle mõtlen veel.
Aga igatahes - aitäh, Muhv, sest kui poleks olnud projekti, ei oleks ma ka patja praegu tähtud saanud.

Poekotid

2008-07-12T00:32:00.000-07:00

Maal õues värvisime aiaiaga (tema toodang ilmub peagi tema blogis) ära paar reklaamkingina saadud poekotti. Esimene kott on tehtud puuvljatemplitega - ees õun ja taga apelsiin, teine õuest leidunud rohelise kraamiga - mingi tundmatu leht ja kõrred, putk ja lõikehein.

Tagurpidi aplikatsioon

2008-07-12T00:07:00.001-07:00

Tagurpidi aplikatsiooni tehnika kohta leidsin õpetuse mööda blogisid ja seal antud linke kolades. Kahjuks täpset teed ei mäleta.
Lugesin läbi, lugesin teise korra veel ja hakkasin otsima särki, millele julgeks harjutamise mõttes käärid sisse lüüa. Poja kapi tagant otsast leidsin selle polo, mis on talle küll paras, aga peaaegu kandmata - nii igav. Netist leidsin lastele mõeldud värvimispiltide alt teo.

1. samm ongi - lõigata pildist välja šabloon. Soovitatakse kinnitada šabloon spreiliimiga kangale, aga minul seda liimi kodus ei olnud ja üritasin siis lihtsalt käega kinni hoida.

2. samm - kui šabloon on olemas, tuleb ära värvida need osad kangast, mis hiljem eemaldatakse. Selleks toppisin särgi sisse ühed kilekaaned ja kasutasin vana, peaaegu kuivanud kangavärvi. Järgmine kord valin vedelama, või joonistan ainult piirjooned.

3.samm - keerasin töö tagurpidi ja kinnitasin nööpnõeltega teise kanga. See peab olema samuti t-särk, võimalikult sarnane materjal. Minul on natuke õhem, aga lõpuks see ei häirinud. Tuleb jälgida, et koejooned mõlemal kangal täpselt ühtiksid. Lisakanga pealispool peab olema vastu t-särgi tagupoolt.

4. samm - kõigi värvitud väljade ümbert tikkisin kahekordse mulineega tihedalt eelpistes läbi mõlema kanga. See võttis üllatavalt palju aega.

5. samm - kui kõik tikitud, lõikasin ettevaatlikult ära värvitud osa t-särgist, nii et näha jäi ainult alumine lisakangas. Tagant poolt lõikasin ka üleliigset riideribad ära.
Selline ta saigi.

sale karu, hall hunt ja vastused

2008-06-25T10:33:00.000-07:00

Aiaia arvas, et ma võiksin vastata isetegijate blogides ringlevatele küsimustele. Aga et postitus pildita ei jääks ja mul suuremat hetkel midagi näidata pole, said ammu sahtlipõhjas vedelevad näpunukud endale silmad pähe. Pildid on kehvad, sest mees magab ja tema kaamera objektiivi ma ei taha vahetada - pidin leppima sellega, mis ees oli.

Nüüd siis asi ise:
Reeglid: Mängija vastab viiele küsimusele ja pärast seda saadab mängu edasi viiele-kuuele inimesele. Seejärel teavitab neid sellest nende blogide kommentaariumis. Lisaks annab pärast vastamist teada sellele, kes tema mängu tõmbas.

1. Mida tegid 10 a eest?
Kuupäevaliselt ei mäleta. Olin sel suvel 17 ja astusin ülikooli. Kolisin oma sõbranna juurde kesklinna. Üldiselt olin, ma arvan, täiesti normaalne tavaline teismeline.

2. 5 asja "Vaja teha"
1) Valmistada ettekanne ülehomseks
2) Süveneda natuke oma õpingutesse ja saata mingi "first draft" soome ära
3) Kirjutada artikkel
4) Regada koer mõnele näitusele
5) Bronnida öömaja puhkuseks

3. Lemmiknäksid
Puuvili ja magusad piimatooted (kohupiimakreem kakaoga, Arla banaanijogurt, üks šokolaaditükkidega jogurt lätist, maasika viili jms). Muidugi pean ära mainima, et ka kõik maiustused on põhimõtteliselt maitsvad, ehkki aegajalt tekib mul mingi tobe tung nende tarbimist piirata.

4. Mida teeksid, kui oleksid miljonär?
Sedasama, mida praegugi.

5. Kohad, kus oled elanud?
Nõos vanemate juures, 5 erinevat korterit Tartus, nüüd oma kodus Tallinnas.

Edasiandmisega tekkis mul probleeme. Ma nimelt tean mõnda inimest, kelle blogid mulle on huvitavad tundunud ja kelle vastuseidki näha tahaks. Aga mina ei oska isetegijas inimesi kerge vaevaga üles leida. Ja kuna mäng juba päris kaua aega tiirleb, siis usun, et on juba vastatud ka ja jätan asja soiku. Palun vabandust.

Lapitekk valmis

2008-06-08T13:09:00.000-07:00

Kogu see projekt võttis minul tegelikult aega peaaegu aasta. Eelmise aasta suvel oli jutuks, et saunatoa voodikatted mu õekese suvetalus on tegelikult sobimatud ja sinna peaks lapitekid tegema. Toas on kaks voodit ja leppisime kokku, et teine teeb teisele voodile teki peale. Alguses proovisin ma ka heegeldada, aga sellest, kuidas need lapid ei sobinud, on siin juba juttu olnud. Selle voodikatte paariline on juba varem valmis saanud ja seda saab näha siin.
Isetegija lapiteki projekt lõppes küll juba kuu aega tagasi, aga mina postitan alles täna. Õigeks ajaks olid küll lapid valmis, poolenisti koos ka, aga päris kokku ei saanud. Nüüd, kus suvi on alanud ja suur osa kiireid töid kaelast, heegeldasin viimased kolm riba külge ja ääre üle. Kavas on veel pikematele servadele peenike pits teha, aga selle mustrit hakkan alles praegu netist otsima.

Tekiloost veel niipalju, et lõngad on kõik majaomaniku ostetud ja tegelikult on selles tekis kümmekond lappi minu ema kootud (tema esimesed kudumid ja ühtlasi see, kuidas ta käsitööpisiku ja lõngahaigusega nakatatud sai). See sõna "Terkli", mis üle teki jookseb, on talu nimi. Kui te mööda Eestimaad sõites näete selle nimega silti ühe rohtukasvanud sissesõidutee ääres, siis võite kindlad olla, et tee teises otsas mõnulevad mõned käsitööhuvilised.

Ülemisel pildil on tekk seal, kus ta elama hakkab, aga alumisel üleni näha. Ta on voodi jaoks väga liiga suur. Nii et kui ta voodile on laotatud, siis nime lugeda ei näegi. Oleks ikka tähed pidanud teisipidi keerama.

Kui ma kunagi koju jõuan, siis panen pilte juurde. Praegu pole võimalik nende suurust vähendada ja ühendus on ka aeglane. Aga selline ta siis sai.

Vahearuandeks.

2008-04-25T09:12:00.000-07:00

Mul on praegu 52 lappi valmis. Võtan kaasa 4 tokki lõnga ja sõidan maale. Loodetavasti on produktiivne nädalalõpp.
Tuli pähe, et serva võiks hoopis heegeldada. Pean proovima nii- ja naapidi. Igatahes on vaja juurde osta lõnga ühenduste ja äärepitsi jaoks.

Lilly lehesall

2008-04-24T03:28:00.001-07:00

Muster on pärit siit Lilly Smuuli blogist (õigemini küll IT foorumi kaudu).
Alustatud 6. aprill
Lõpetatud 24. aprill
Vardad - 4,5 bambusringvardad (60 cm traat jäi lõpuks väikeseks)
Lõng - Laines Fonty ombelle. 50 g 145 m. 70 % tallemohääri, 25 % villa, 5 % polüamiidi. Käsipesu 30 kraadis.
Valmis mõõdud: pikim külg 187 cm, keskelt alla: 83 cm.

Ma tegin selle salli kahel põhjusel. Esiteks on hea kui inimesel on olemas suur ja pehme sall, millega end külma eest kaitsta. Teiseks oli see minu jaoks järgmine tase kudumisoskuse omandamisel. Lilly küll soovitas, et mõni kergem sall oleks algatuseks parem, aga kui selle salli juurde on pakutud eestikeelne õpetus, korralik muster ja kasutajatugi, siis tundus, et pigem saan sellega toime kui mõne muuga. Pealegi mulle meeldisid need lehed väga.

Vead.
Esimene viga tuli sisse üsna alguses - kui rombimustrit ei saanud enam otse paberilt maha kududa, vaid pidi ise mõtlema. Ma tegin paar rida pisikesi rombe. Kui ükskord pihta sain, kuidas peaks, oli juba u 6-7 cm vale kudet. Ma teadsin, et kui nüüd vardad välja tõmban ja seda harutama hakkan, jääbki sall tegemata. Pitsiline kude ja karvane lõng teeb harutamise kokku väga ebameeldivaks. Kombineerisin ja lasin edasi.
Teine viga tuli siis kui kolleegiga tööjuttu ajades unustasin uut lehte alustada. Paar rida hiljem märkasin, aga selle vea sain üsna kergesti ära klaarida, nii et mingit erilist märki ei jäänud.
Kolmanda äpardusega sai hakkama minu kuts, kes taas demonstreeris oma suurt armastust bambuse vastu. Kui koju tulin, olid vardad traadi küljest lihtsalt ära söödud. Õnneks oli maha jooksnud vähe silmi ja kui uued vardad hankisin, sain ilusti edasi teha.
Neljas viga tulenes otse esimesest veast. Saan aru, et kui ma oleks kõik õigesti teinud, siis pärast 9 lehe kudumist, oleks äärepitsi jaoks rombimuster ilusti üleminekuga klappinud. Aga minul oli ju rombidega algusest peale mingi vuss. Nii ma üritasingi siis kuidagi lihtsalt selle ääre ära kududa ja tulevikus ma lihtsalt istun sellele vigasele sabale peale, siis keegi ei näe seda, vaid kõik imetlevad ilusat lehelist selga.
Aitäh, LillySmuul!

Voodi

2008-04-14T00:09:00.000-07:00

Kui inimesed elavad väikeses korteris, tuleb ruumi mõistlikult kasutada. Meie olime juba eelmises väikeses korteris elades arutanud, et on vaja teha voodi, mille all oleks võimalikult palju kasulikke asju. Aga siiani on see jäänud tegija puudumise taha.
Nüüd aga leidsin ma Isetegija foorumist Madis Aun'a kontaktid ja pildid tehtud mööblist kodulehel olid paljulubavad. Niisiis leppisime kokku kohtumise, arutasime läbi, millist voodit me vajame ja siin ta nüüd siis on.
Voodi kõrgus koos madratsi ja tekiga on 112 cm. See tähendab, et meie, suured, pääseme voodisse, aga koer ja laps jäävad voodi alla niutsuma. See on hea, sest meie vana, tavapäraselt madal tilluke voodi oli tavaliselt hommikuti just nelja hinge täis - kaks suurt, üks väike, üks koer. Õnneks on merisiga puuris kinni ja ei pääse voodisse.
Alumisel pildil on näha auk ja tolmuimeja, see auk on seal sihilikult, sest sinna vastu tuleb (samast materjalist, samalt meistrilt) maast laeni ja seinast seina riiul, kuhu loodetavasti suurem osa meie olemasolevatest raamatutest ära mahub.
Kokku on siis praegu kuus sahtlit, kolm riiulit ja kapp, mis uste tagant ulatab seinani, moodustades nii suurepärase kolikambri (sinna kolis kohe õmblusmasin ja tagavaraks hangitud printeripaberi kastid). Aga laps ja koer armastavad ka seal praos aega veeta. Paras maja pisirahvale.

rahapurk

2008-04-05T13:19:00.000-07:00

Me otsustasime, et koolitatavatele oleks mõus pakkuda ka kohvi. Lihtsalt selle päras, et oma majas kohvik puudub. Aga kuna meil ei ole mingeid suuri toetajaid ja paksu rahakotiga Austraalia onu, ei suuda me loomulikult selles osas heategevust teha. Samas pole ju mõtet ka koolituse hinda selle arvelt üles lüüa - inimesd võivad valida, mõni ei pruugi üldse kohvi tahtagi. Niisiis maksavad koolitatavad oma kohvi eest ise veidi raha. Et keegi ei peaks kassiirikohuseid täitma, moodustasime kiiresti koduste vahenditega rahapurgi, kust inimesed saavad vajadusel ka vahetusraha ise kätte.
Fimo ja cernit segamini liitrisele purgile vajutatud. Kaane sisse lõikasime augu ja katsime ka cernitiga.
Seda, kui täpne ja aus on rahaarvestus koolitusel, me ei tea, sest kohvi ja küpsiseid on ka ju raske kokku lugeda. Peamine ongi vist, et südametunnistuse järgi pandaks.

Muude käsitööde osas on suure töökoormuse tõttu sel semestril küll lood kehvad. Loodan peagi oma tikkimisega ühele poole saada ja siis hoogsalt tekilappe tegema asuda.

Kangastest

2008-03-13T04:23:00.000-07:00

Me käisime emaga kangapoes, sest ta vajab kõigisse oma kodu tubadesse uusi kardinaid. Ostsime siis kevadisi õhukesi riideid ja minu ülesanne on enamikul lihtsalt servad õmmelda, aga ühega midagi keerulisemat teha (st ka mõõta ja mõelda).
Samal ajal on mul käimas operatsioon "koti tellimine". Tundus, et lihtsalt nimetada, mis värvi, oleks ehk liiga vähe isikupärane ja kuna minu mustriideaalid on alati tulnud Marimekkolt, siis läksin sinna lehele vaatama.
Siin kõrval on pilt ühest kardinariidest, mida Soomes õppides aina väljast poolt imetlesin - ühel ühika aknal oli see ees ja ma käisin sealt päris tihti mööda, eks siis ikka vaatasin ka ilusat pilti. Tookord ei tulnud selle peale, et tegemist on Marimekko kangaga, aga praegu leidsin. Ehkki minu praegune kodu ei ole sobitatav sellise uhke mustriga, leian ma, et ega kardin sellest paremaks eriti minna ei saagi.
Aga muidu ka need Marimekko kangad ja mustrid, disain ja tooted... mmm. Neil on ainult üks tootegrupp, mida ma ei tahaks - need maasikatega asjad. Ehkki sama disaineri - Maija Isola disainitud Unikko (lilleline) sari mulle väga meeldib. Kas teie teadsite, et ta disainis Unikko aastal 1964 pärast seda kui Armi Ratia oli välja öelnud, et Marimekkos lillekangaid ei disainita. Maija Isola ei kiitnud heaks reegleid ja piire ning vastulause asemel tegigi selle praeguseks tohutult populaarseks saanud mustri. Sellised populaarsed protestililled.

Jah, ma oleks vist päris õnnelik Marimekko kangast koti üle. Aga ta võib olla ka midagi tagasihoidlikumat, sest ega ma teisi tootjaid (ja ammugi siis lihtsalt kangapoe valikut) niimoodi usaldada ei julge, et huupi midagi väga kirevat võtta. Igatahes parem tagasihoidlik ja mittemidagiütlev kui kriiskavalt stiilitu.

Saba

2008-03-09T03:26:00.000-07:00

Lapsel oli lasteaias karneval, kuhu pidi maski hankima. Kuna see tema hõivatud vanemate teadvusesse jõudis alles sama päeva hommikul, ei jäänudki muud üle kui kiiresti kohalikust Prismast läbi hüpata ja leppida kaubavalikuga. Mulle see pehme mask päris meeldib - ilmekas, kvaliteetne, odav. Poeg palus selle juurde ka saba kududa. Alguses püüdsin teda veenda, et teeme kirju ja triibulise saba, aga ta arvas ikka, et pruuni on vaja. Käisin siis ekstra selle jaoks ostmas Red Heart Lisa lõnga. Kulus alla 1 toki.
Kasutasin nr 4 sukavardaid. Täidiseks mahuline vatiin, vööd hoiab kinni fimost tehtud suur nööp.
Praegu käivad meil läbirääkimised teemal, kas ma ikka võiksin talle ka samast lõngast mantli või kombe kududa, et ta päris koeralik välja näeks. Ma arvan, et ma siiski ei ole nii agar ema :D.
Nüüd on mul siis kodus kaks koera.

käpik

2008-02-25T22:07:00.000-08:00

Siin on minu versioon Eesti käpiknukust. Kudusin ta maavillasest lõngast, mõlemal toonil on juured ja ajalugu. Varrasteks nr 2 bambused, mis küll paindusid kasutades, aga ei murdunud. Õpetuse ja Saaremaa kindakirja eest võin tänulik olla taas Isetegija foorumi lahkele rahvale.
See on ühtlasi mu elu esimene käpik, sest päris kindaid ma polegi veel kudunud. See-eest on ta hästi suur - hiiglaslikule mehekäele arvestatud ja poseerib ta minu käe otsas kuidagi lötakalt.
Ah jaa - nina tikkisin ka autos korraliku, musta. Pildil on ainult ninakoht märgitud.

Silmad... silmadega läks nii, et ma paremaid ei saanudki - pidin panema needsamad plönnid, mida siin ükskord näitasin. Proovisin teha ka selle õpetuse järgi silma (linkisin paar postitust tagasi), aga kui ei oska, siis pole midagi teha. Oleks pidanud vist rohkem põhitõdesid õppima enne nii suurte hunnikute kallale asumist. Igatahes nägi mu "silm" enne iirise paigutamist niisugune välja.

Pärast siis üritasin teda ikka toruks kokku mätsida ja saingi terve hunniku kahtlast rohelisekirjut musta täpiga massi.

Võibolla saabub kunagi imeline ideevälgatus, mida sellise asjaga teha. Kui muud ei saa, siis topin ta mummude sisemiseks massiks. Aga mummude pealiskihte hakkan meisterdama alles siis kui põhitõdedega rohkem tutvunud olen.

Südamed

2008-02-25T05:36:00.000-08:00

Sõbrapäevasüdamed Isetegijas jagatud õpetuse järgi jõudsid lõpuks ometi adressaatideni ja nüüd saab nad ka blogisse panna. Kuigi ma olen omaks võtnud, et helmetöödes minust asja ei saa, on mul siiski kodus need alguses vaimustusega kokku ostetud helmevarud, mida kuidagi ei saa rahule jätta - aegajalt ikka tekib kiusatus neid näppida. Tegin ka ühe juukseklambri, millega ise väga rahul olen.
Paraku aga on mul pildistamine üpris tülikas ja seega ootavad nii klamber kui ka käpiknukk kui ka hargipitsisall lihtsalt fotokajärjekorras.

Lappidega on kehvasti - viimaste nädalate jooksul olen ainult kaks lappi juurde teinud. Mingi tüdimus ja kiire on ka kogu aeg.

Proovilapp

2008-02-10T06:36:00.000-08:00

Mulle hakkas paeltikand meeldima.

Polümeersavi mõistatused

2008-02-07T11:25:00.000-08:00

Ma olen valmis saanud selle looma, keda kudusin. Puudu on nina ja silmad. Nina tikin mustaga, silmad tahan õmmelda. Mul pole absoluutselt nööpe kodus. Pärlitest ka ükski ei sobinud. Eile hakkasin siis fimosilma tegema. Küll tuli kole (pildil vasakul, teine on lohutuseks ja prooviks ülejääkidest tehtud roos). Nüüd hakkasin siis otsima netist silmategemise õpetust ja leidsin sellise silma. Ooo, kui kaunis, ehkki ma arvan, et ma lihtsalt ei tule sellega toime sest:

Minu kogused on nii väikesed, et neid peaks nii peenelt töötlema päkapikukäekesed.
Kui ma ka silma enda valmis saaks, siis talle taguse taha saamine rikuks ta ära
Kõik mu fimokäkid on tundmatuseni deformeerunud teel ahju.

Võibolla peaks silma tikkima?

kümme lappi

2008-02-02T05:02:00.000-08:00

Nüüd on olemas 38 lappi (üle poole teki). Otsustasin tempo tõstmiseks teha rohkem neid nurgast alustatavaid ripskoelisi (siin pildil on 3 sellist) ja siis neid, mille nimi on raamatus "sumin" - triibulised, keskel kahandusega. Mu enda lemmik on see roheline pitspalmikutega - muster 'Käsitöö' ajakirjast. Kõige rohkem aega võttis neist kümnest see helesinine tumedate larakatega - lõngajooksud töö taga, õudselt tüütu.

Tegelikult tahaks juba teisi asju teha - Lilly lehesalli, põikipulloveri ja vogue lillesalli. Ja tikkida tahaks ka. Südameid. Aga ma parem praegu ei mõtle selle peale, mida kõike veel teha võiks, katsun parem need lapid kähku valmis saada ja sellele teemale joone alla tõmmata.

lapitekk

2008-01-24T07:02:00.000-08:00

Kõigepealt ma arvasin, et tuleb panna kõrvuti 8 lappi, et saada laius normaalne. Ja pikkuseks 10 lappi. Aga võta näpust - 8 lappi laiuti on liiga lai. 6 lapi laius, nagu pildil on 126 cm. Ma usun, et see on paras. See 8-lapi laius tuli sellest, et Eria esimeses postituses sätestas - min. 150x200 ja siis ma midagi mõõtsin ja kuidagi arvutasin ja saingi 8x10 lappi tekimõõduks.
Kui ma nüüd panin need lapid pildistamiseks põrandale ja vaatasin, kui kohutavalt lai see on ja kujutasin ette, et pean selle voodi peale panemiseks niikuinii kahekorra keerama, siis otsustasin, et teen ikka väiksema. Ma ju tean, kuhu voodile ta läheb ja see voodi on üheinimese voodi ehk u 100 cm lai. niisiis mu meelest 126+ pits on päris paras.

Praegu on pildil (ja olemas) 27 lappi. Uute kavade kohaselt vajal kokku 60 lappi. Nüüd on väga tähtis küsimus. Kas minna homme Põltsamaale tööd tegema autoga (mugavam) või bussiga (saab kududa). Kui bussiga käiks, siis oleks homme õhtuks pooled lapid olemas. Ahvatlev.

Müts ja lapid

2008-01-13T11:12:00.000-08:00

Lapinädal sai jälle täis. Mul oli hästi kiire ja ma ei arvanud, et jõuan iga päeva kohta ühe lapi valmis teha. Eneselegi üllatuseks selgus, et olen siiski jõudnud. Suur osa selles jõudmises oli eelmise nädalalõpu Tartuskäigul ja selle reede Jõgevasõidul. Rongis-bussis on suurepärane kududa! Ja kõige vahvam selle lapinädala juures on, et katsetasin esimest korda mitmevärvilist koerkirja kudumata ületõstetud silmustega.
Otsustasin oma värvivalikule lisada selle väga heleda sinise, sest nii on kontrast suurem ja mustrid tulevad efektsemad.

Timo siin demonstreerib mütsi, mis kohe läheb harutamisele. See on see totter ebaõnnestunud käkk, mille tegin täpsete arvutustega ja lootsin saada pojale parajat mütsi. Paraku on ta mullegi lai. Aga kuna värv sobib mu kasuka krae juurde väga hästi ja mul kasutaga kandmise mütsi polegi veel, otsustasin ta üles harutada ja teha sellest lõngast niisuguse Frivol mütsi, mis Eesti isetegijate seas juba populaarseks on saanud.

müts

2008-01-12T07:33:00.001-08:00

Kui pojuke sai uue kombe, oli sinna juurde hädasti vaja uut mütsi. Vana on 100 % akrüül ja hallitriibuline. Ostsin pruunika (Saana) lõnga ja kudusin proovilapi, arvutasin silmad ja kudusin moodustuse, mis mulle endalegi lai on. Siiski kandsin seda paar korda, aga nähtavasti harutan üles ja teen midagi paremat heast lõngast.
Sellel pildil on minu teine mütsikatsetus. 3+1 soonikus kootud lapse uneajal - aimugi polnud, kui suur või pikk teha. Selgus, et sai liiga suur. Voodri õmblesin täpselt pea järgi ja kõik oli kena ja paras. Kui ta siis mütsi sisse kinnitasin ja mütsi lapsele pähe andsin, selgus, et ka vooder on mingil imemoel suureks veninud. No nüüd ta käib ikka reeglina oma vana hallitriibulise mütsiga.
Ma ei mõista, mis värk on. Aga mütsitegu tuleks kunagi küll endale selgeks teha kui see lapitegu ükskord mööda saab.

Jälle lapid

2008-01-05T02:56:00.000-08:00

Võtsin kuulda kogenenumate käsitöösõprade nõuandeid ja alustasin lappide venitamist juba varakult. Ja see oli hea, sest lõngaotste peitmine ja nööpnõeltega kinnitamine, aurutamine ja kuivatamine võittis kokku jube kaua aega.
Ja kõigepealt oli vaja teha venitusalus. Selleks õngitsesin riiuli tagant riiuli tagumise plaadi (raamtatud olid ta lahti surunud juba ammu), kiskusin naelad välja ja katsin ühekordse vatiinikihiga ja peale õmblesin vana valge voodilina. Õmblemisel tuli mulle appi mu viieaastane pojuke, kes vapralt terve sellel pildil näha oleva õmbluse ise ära tegi!Vaatasin, uurisin ja mõtlesin ja otsustasin varem näidatud puna-oranžid lapid ära jätta. Nad on heegeldatud ja seega erisuurused ja nad on täiesti vale värvi. Seega on praegusel hetkel valmis need 9 lappi ja puudu on veel 71. Värvideks jäävad need neli tooni - tume ja hele roheline, tume ja hele sinine. Mustrite ja tegumoodide osas ma koonerdada ei kavatse - lõbus peab olema!

Algab lapitekk

2008-01-03T01:58:00.000-08:00

Juba valmis lappidest
Kootud lapid - näivad pildil erimõõtu, tegelikult venitades-sikutades on ühesuurused. Nendega on kõik korras. Kui riknenud vardad taastuvad, siis koon suure hooga edasi. Raamatust "200 kootud ruutu".Heegeldatud ruudud. Raamatust "200 heegeldatud ruutu". Probleemiks on tohutu suurusevahe - sammastest ja augulised ruudud on suured, ringselt kootud või kinnissilmadest väiksemad. Ja miks sirgelt heegeldamisel on mõnes kohas alustuseks nõutud 29, mõnes 33 silmust? Omakorda erinevad suuruse poolest ka kootud ja heegeldatud ruudud - ka suurimad heegelruudud on väiksemad kui kootud ruudud.

Siin ongi suuruste vahe hästi näha - väikesed ruudud suurte peal. Neid ei venita kuidagi samasse mõõtu. Pean veel hoolega mõtlema, kuidas see kupatus kõik kokku saada. Võibolla teen hoopis praakruutudest padja tekile juurde.

impulskäsitöö

2008-01-02T23:54:00.000-08:00

Mõned inimesed teevad impulsostusid - pole midagi ette planeerinud ja endalegi üllatuseks lihtsalt ostavad suure ja kalli asja. Aga mina tegin impulskäsitööd. Oli aasta viimane päev ja ma otsustasin natuke koristada. Ja endalegi üllatuseks oli varsti voodile laotatud lina, sellel suur hulk heiet. Kuna kasutasin seda heiet, mida enam kududa ei saa (aitäh, Lumi), läheb see küll lõngajääkide kasutamise projekti alla kirja.
Proovisin teha vabavanutust ja enne masinasse minekut oli asi mu meelest päris ilus. Selline:

Ja pärast pesu tuli masinast välja vot selline liru:

Aga see ei tähenda, et ma kogu selle meetodi maha kannaks. Pigem ikka proovin jälle ja uuesti. Järeldan sellest ebaõnnestunud katsest, et salli jaoks peab kasutama õhemas kihis heiet ja kui tahta teha roose jms paksemat, siis tuleks plaani võtta nt. padjakatte materjal vms.

Aga oi-oi-oi nüüd ühinesin Isetegijate lapitekiprojektiga. Olgu see mulle oraks, et Terkli talu tekk ikka suveks valmis saaks.

punases iirisest

2007-12-30T01:43:00.001-08:00

Paar pisikest jõuluehet. Need helme-helbed on nigelad kuna Tiimarist ostetud piklikud helbed on ebaühtlase suurusega. Rohkem ei viitsinudki teha kui kaks - pole ju kuigi kaunid. Ingel on mulle meelepärane (ilma õpetuseta tehtud) ja helmeline pallike ka. Neid teen kunagi veel.

Pitsiga käterägid läksid vennanaise jõulupaki juurde.

Kahjuks jäid pildistamata kaks mobiiliripatsit, mille vahetult enne külla minekut kokku kerasin. Nagu minu ja helmetöödega ikka - mitte meistriklass, mitte ka korraliku harrastaja tase, vaid algaja pusserdus. Aga neid oli lihtsalt väga hädasti vaja teha.

Jõuluvärk

2007-12-25T04:09:00.000-08:00

Selline käterätt puges pakki, mille abikaas oma vanaemale kuuse alla poetab. Samasugune käterätt pisut erineva pitsiga ootab kohendust ja pakki pääsemist enne kui Tartusse sõidame.
Need ei ole osa kingihunnikust, vaid lihtsalt ühed sokid, mis tükk aega pooleli olid ja siis veel pikemat aega peitmata lõngaotstega karbis seisid ja mille ma täna ära viimistlesin. Lõng on Mammalt saadud vana maavillane, selle pärast ka on ühe soki kannal värviüleminek (mida alles pressides märkasin). Muster internetist leitud. Selle "valepalmikuga", mis säärte peal on, tegin ka viimati näidatud väikeste siniste sokkide sääred.
Me pole kunagi olnud eriti kuusesõbralikud inimesed. Alguses katsusime okstega läbi ajada, siis kui laps oli imik, ehtisime mõned aastad ka pisikesi pärispuid ja mingi aasta vist ka lihtsalt draakonipuud. Aga nüüd on meil juba teist aastat kodus pisike kanada kuusk. Eelmise istutasid mu vanemad suvel maale ja kui ma teda sügisel viimati vaatamas käisin, oli ta päris rahul ja tundus, et kodunemine läks küll kenasti. Tänavu on eriti tugevate ja ilusate okstega puuke, see et ta pisut kõver on, mind üldse ei häiri. Kuuse kõrval on küünlajalg, mille ema ühelt oma lugematutest reisidest tõi. Alguses olid tal küpsised sees ja nii oligi mõeldud, et kõigepealt maiustad ja siis naudid küünlavalgust.
Ja stiilinäide meie magavast elukast. Loomulikult voodis, vaatamata sellele, et eile pestud, on ta tänaseks juba jälle plekiline, aga ülimalt armas - ehkki seda vist sellelt pildilt ei paista :D.

Sokid

2007-12-18T00:32:00.001-08:00

Minu armsal väiksel õepojal oli sünnipäev ja ta vajas sokke. Mina olin parasjagu haige ja võtsin ühe õhtu tööst vabaks ja asusin otsustavalt kuduma. Järgmiseks hommikuks oli valmis poolteist sokki ja siis tundus, et mul on ajakasutuse mõttes praktilisem ära lõpetada see poolik pisike sokk kui hakata end poodi seadma, seal valimisele aega kulutama ja pärast tagasi tulema.
Just selle pärast, et nii kiire oli, saidki ühevärvilised, mitte eriliselt põnevad ja kirjud, mida oleksin tahtnud teha kui oleks rohkem aega olnud.
Lõng: Novita Wool , vardad 3,5. Ühest tokist jäi nii palju üle, et seda võiks ainult lõngajääkide projektis kasutada.

hingitsen veel

2007-11-28T04:30:00.001-08:00

Ega see, et ma siia kirjutan muud ei tähendagi kui seda, et käsitöö jaoks aega ei jätku. Sellest peale kui sügispakk vahetatud sai, olengi hakkama saanud ainult selle Lotta saadetud daalia tikkimisega, innertsist ikkisin veel paar pisikest liblikat ka, aga nendega ei oska üldse midagi peale hakata. Selle pildi koos raamiga viin maale köögiseina ehtima.

Millalgi hakkasin ka prooviks põikipidist pulloveri kuduma. Kui temaga nii kaugele jõuan, et otsustan, kas lõpetada või harutada, siis teatan ja kui otsus on positiivne, siis muidugi näitan ka :). Probleem on nimelt selles, et suurus 36/38 on mulle selgelt liiga tilluke, aga õpetust muutma ei viitsinud hakata - haarasin kapist suvalise lõnga, mida on piisavalt et kampsun välja tuleks ja hakkasin otsast kuduma. Ma ei tunne ka eriti kedagi pisikest, kellele selline toon võiks sobida. Nüüd on seljatükk poole peal, aga ega ta niipea valmis saa, sest praegu tegelen hoopis teistlaadi "käsitööga".

Kontrast eelmise aastaga, kui seda blogi alustasin ja kodus töövintsutustest taastudes käsitööd nikerdasin, on suur. Nüüd on jälle käsil sellised vintsutused, mis ähvardavad mu jalust rebida nii, et pärast pikemalt käsitööle olen sunnitud pühenduma. Võibolla oleksi see päris lahe :D.

Sügispakk

2007-10-08T11:20:00.000-07:00

Mina tegin Lottale sellise teekannu soojendaja (Lotta pilt).
Alguses kavatsesin vanutada heidest kootud soojendaja. Kui oma esimesest pettumusest üle sain, tormasime pärast tööpäeva Tartu mnt Abachani uut heiet ostma, pood pandi kinni viis minutit enne õiget aega ja ma jäin parasjagu ukse taha ja üritasin müüjatele žestikuleerides selgeks teha, mis kell tegelikult on ja mida tarbijakaitse selle kõige kohta öelda võiks.
Kuna ma materjali ei saanud, jäi ainsaks võimaluseks villaloorid välja otsida ja nendest teha (sest kann, tee ja muu oli ju ammu valmis). Õpetuse leidsin Käsitöö ajakirjast ja lõpule viis tegevuse pesumasin. Peale tikkisin helmeid ja väikese hilinemisega posti ta saigi.
Aga kannu sees elab peidus tilluke konn :).

Mina ise tegin Lotta saadetud helmestest kee ja eile mätsisime Mattiasega saadud Fimot. Tema tegi roboti, mina mingid kirjud latakad, millest vormus kee. Nüüd aga (uskumatu küll) tikin rispistes pildikest.

Sügispakk

2007-10-03T08:16:00.000-07:00

Ma sain eile valmis oma sügispaki, mille esimese versiooni mu kutsuke tuksi keeras. Täna panin posti. Kui hakkasin oma postkastist aadressi kirjutama, kuhu saata tuleb, taipasin, et see pakikviitung, mis mul rahakotis on, on saadetud just samalt aadressilt. Seega ei ole mul mõistatada vaja, kes paki tegi - AITÄH, LOTTA!
Pakis oli - pisike poekott (ilusa tikandiga ja kujutage ette - voodriga!, täiesti meisterlik õmblustöö); tikkimiskomplekt, 2 pk fimot, suur kotitäis siniseid helmeid (ma just täna hommikul kavatsesin tellima hakata, nüüd võib natuke edasi lükata), šokolaad, mis pildile ei jõudnud, kaks rulli pärliniiti ja Diana ajakiri. Selle ajakirjaga on see naljakas lugu, et ta on vene keeles ja minul oli just täna hommikul esimene vene keele tund (reedeks pean värvide nimetused selgeks õppima), seega on väga sobiv ja keeleõpet motiveeriv kink.
Aga oma pakist jätsin pildi tegemata, seega loodan, et saaja pildistab.

Rikutud

2007-09-27T01:48:00.001-07:00

Ma ostsin kaks kera heiet, et teha sügisprojekti ise tehtud asjaks vanutatud kohvikannusoojendaja. Üle poole oli juba valmis kootud, kui mu koerarajakas tegevusse sekkus. Seda ei ole võimalik jätkata, seda ei ole võimalik korda teha, sisuliselt on need ülejäänud kerad ka rikutud ja tuleb ... ma ei teagi, võibolla millegi täidiseks kasutada või... kõige parema meelega viskaks nad suures vihas lihtsalt minema.
Ma nii nautisin selle tegemist ja mu kujutluses oli see asi juba ette nii ilus, peas oli valmis pisidetailideni välja mõeldud plaan, mille tegemine oli tore ja mida ma viitsisin ja tahtsin teha.
Ma ei kujuta ette, mida ma nüüd teen. See idee jääb kindlasti ära, mitte mingit tahtmist ei ole uuesti algusest kuduma hakata, pealegi ei ole mul ka võimalik praegu poodi minna uut heiet ostma.
Vastik-vastik-vastik. Ei võinud siis mööblit närida :(

Untsus uss

2007-09-24T10:16:00.001-07:00

Ma olen pärliussi heegeldamisega hädas. Kui kunagi hakkama saan, siis panen uue pildi ja eduloo.

Konnad

2007-09-20T14:00:00.000-07:00

Foorumirahva lahke abiga sain valmis kaks konna. Esimene logiseb rohkem kui teine, aga üldiselt nad vähemalt püsivad ühes tükis.

Puna-must

2007-09-14T23:55:00.000-07:00

Margus koristas kui mind kodus ei olnud. Eile õhtul hakkasime Mattiasega lauamängu mängima ja ma ei suutnud leida oma poolikut sokki, mida oma viskekordade vahel kududa. Nii hästi oli mees koristanud. Ja kuna kõik poolikud tööd olid ära pandud, siis olin sunnitud midagi uut mõtlema. Kapist vaatasid esimesena vastu helmed ja nii ma katsusingi teha oma punase-mustatriibulise särgi juurde puna-musta käekee. Kahjuks sai ta käele liiga suur (ja mul on suuured käed) aga jala ümber päris ei mahu (mul on ka suuured jalad). Nii et kui keegi pisijalgne vajab puna-musta keed, siis hõigaku. Tamiili otste kinnitamise ja peitmisega olen ma natuke koba, aga küllap ma need liimiga päris korralikult peitu saan.

Ülitore

2007-09-06T12:10:00.000-07:00

Nüüd, kallid sõbrad tuttavad, pereliikmed ja muud pudulojused, on teil kõigil võimalik väga atraktiivsel viisil viidata minu ülisisukale ja imelisele veebipäevikule:

salasõna selleks on:
<a href="http://kodukana.blogspot.com"><img src="http://www.pki.ee/margus/kodukana.jpg"></a>

Ja välja näeb ta selline:

Mul on üks tore Karin, see Karin on voh nii!

2007-08-21T04:58:00.000-07:00

Karinil oli aprillis sünnipäev. Nüüd, augustis, jõudsin ära lõpetada tema sünnipäevakingi. Kuna Karin on väga keskkonnateadlik ja paberist taskurätte ei kasuta, tegin talle ühe päris ehtsa riidest räti. Taaskasutusse läks vana valge voodilina, millele siidivärvidega peale joonistasin. Servapits on niidijäägist, mis mul oli pärast ema liniku lõpetamist.

Ja paki paksenduseks tegin ühe mohääriseguse saalomoniräti. Rätt on piisavalt suur pisikese Karini jaoks.

Ehmatus

2007-08-20T22:18:00.000-07:00

Me läksime Mattiasega lasteaeda. Enne olime välja mõelnud, et jätame seniks Lume esikusse - seal on kuus ust, mis kõik on suletavad ja seal ei ole mitte ühtegi elu- või purunemisohtlikku kohta. Ta oli väga üllatunud, et meiega kaasa ei saanud - see on ju esimene kord pooleteist nädala jooksul, kui välja minnakse ilma temata.
Lasteaiast tagasi jõudes astusin oma hiirvaiksesse suletud koridori ja leidsin, et see on tühi. Kõik uksed kinni, koridor tühi, koer kadunud. Selgus, et suure toa ukse oli ta saanud lahti hüpata, ise sisse tulla ja uks oli pärast teda uuesti kinni vajunud. Koer aga oli ennast meie voodisse mõnusalt välja sirutanud. Uinakule eelnenud hävitusjälgedest tuvastasin ainult kergelt näksitud ripsmetušši- ja lõhnaõlikarbid. Hea, et juhtmeid õnneks ei võtnud.

Söögi vahetasime Evelina soovituse peale tagasi. Nüüd Lumi demonstreerib meile, kui kaua saab olla kahe kuune kutsikas näljas. Ma räägin talle küll, et on paha kui kõõm tuleb ja sügelema hakkab, aga kes siis enne vanemaid ja targemaid kuulanud on...

Lumelood

2007-08-19T05:09:00.000-07:00

Minult vist ei tule nüüd pikema aja jooksul mingit käsitööjuttu. Elan täielikult kutsika rütmis. Väga vara käin tiiru väljas, siis müran, siis söön (koer lõmpsib sel ajal keefiiri), siis vajun magama ja varsti torman jälle välja ja mürama jne.

Lumi on meie juures elanud nüüd nädala, sellest ajast poole olime maal, kus ta tõeliselt nautis oma vabadust ja metsikut loodust. Nii põnev on ju kahekuusel koeratital mingi suure rohusööja hunnikus püherdada ja mängida, et ta on hirmus kuri jahimees. Ja kõik need konnad ja hiired, kes kõrges heinas krabistavad pakuvad lõpmatult suurt rõõmu.
Nädala jooksul on Lumi saanud aru, et mõnikord teda kutsutakse ja siis tuleb tulla. Aga mõnikord arvab ta, et võib ka tulemata jätta. Tal on välja kujunenud oma magamiskoht, mida ta küll kümmekond korda öö jooksul hüljata üritab, et voodisse ronida (ja sealt jälle maha tõstetud saada). Tal on lemmiklelu - selleks osutus vana veneaegne piiksuga mänguasi - esimesest hetkest, kui ta seda kohtas, on ta temasse kohutavalt kiindunud. Praegu ta alles piiksutab ja mängib tasakesi, tükid veel ei lenda, aga olen siiski väga valvel.

Ma märkasin, et koeral, nagu inimlapselgi on nii, et väsimusega pidurdusmehhanism pärssub. Kui ta ärkab, on ta imekuulekas, õues on tubli ja reibas aga lõpuks kui väga väsinud on, on teda raske ohjeldada. Kui siis rahuneb, jääb magama.

Toidujuttu ka. Esimesed päevad tundus meile, et see loom vett lausa pelgab. Ta lihtsalt ei joonud üldse. Ja krõbinaid ei söönud ka kuigi entusiastlikult. Evelina soovitas siis keefiritarbimist piirata ja pärast seda hakkas küll vesi sobima ja krõbinaid sõi ka, aga mitte iial kaussi tühjaks või ka pakil soovitatud krõbinakogust ära. See-eest kipub ta õues väljaheiteid ja sammalt sööma. Dogo-raamat ütleb, et see tuleb valest toidust. Margus ostis talle täna uuendusena Royal Canini Babydog'i ja see on tõesti üks imetoit. Esiteks lõhnab ta nii hästi, et ma võiks seda peaaegu et isegi süüa. Teiseks lõhnab ta nii hästi, et kui koera uneajal paki lahti tegime, sai uneajast järsku söögiootamise aeg. Kolmandaks maitseb ta just nii hästi, et Lumi sõi kausi otsekohe pead tõstmata jäägitult tühjaks. Ja mis eriti meeldiv - kaasas on mõõtetops ja selged juhised - ma tean täpselt, kui palju anda tuleb. Loodetavasti nüüd saab varsti ka õues rahulikumalt käia ja ei pea kogu aeg vaatama, kas ta nuusutab või sööb põõsa all.
Õues käies tundub, et lapsi Lumi pelgab, täiskasvanud pigem jätavad ükskõikseks ja teiste koertega tahaks kohutavalt mängida. Üks väike ümmargune ja vana näss küll haukus tema peale hommikul väga kurjalt, aga ülejäänud Lasnakoerad on olnud sõbralikud ja sümpaatsed. Mu venna leonbergerikutsika Tobiga mängis Lumi suure vaimustusega seni kuni haiget sai - siis tundis korraga, et on ka väsinud ja muutus ettevaatlikuks.
Praegu on peni meestega õues ja pärast seda üritame teda esimest korda elus üksi koju jätta. Teisipäeval sõidab Margus Soome ja siis ma pean tulema toime lapse lasteaeda viimisega ja sealt toomisega nii, et koer vahepeal kodu ära ei lammuta ja eluaegset psühhotraumat ei saa.

Rõõm loomast ja palju plaane

2007-08-13T03:20:00.000-07:00

Lumi vajus keset müramist magama. Siis tegi korraks silmad lahti, märkas, et on vales kohas ja jooksis kähku oma kohale, et seal edasi põõnata. Varsti ta ärkab. Ma istun tal kõrval valves, et ta sülle krabada ja õue tirida. Viiendalt korruselt alla jooksmises olen ma paari päevaga väga osavaks muutunud. Üles tagasi kiiret pole - sellel suunal vantsin rahulikult.

Lõngaga ikka ka teen aeg-ajalt üht-teist. Üks sallike-rätike sai valmis, pean talle narmad panema, aurutama ja ära kinkima, siis näitan pilti kah. Aiaia-ga teeme koos tema suvila saunatoa voodikatteid - mul on mõni üksik lapike valmis heegeldatud. Neid lisandub visalt aga järjekindlalt. Pooleli on ka kaks paari sokke, mida alustasin autos, aga enam ei julge turvapadja ja õnnetusjuhtumi võimaluse tõttu edasi kududa. Kodus pole aega aga olnud, peab siiski enne külmaaega ära lõpetama.
Tahaks veel kududa Mattiasele vanutatava jaki (nagu Rupamari tegi) - tal on ju vanutatud müts olemas ja sinna juurde vajaks hädasti ka jakikest. No ja lisaks vajaks mu merisiga Šaakal jalutusrihma - traksid ja rihm, pole ju teab-mis-raske heegeldada aga loomal oleks rõõmu rohkem, saaks tihedamini värske heina sisse.

Lumi. Suures palavuses.

2007-08-11T03:46:00.000-07:00

Muidugi ma võiksin siia kirjutada paljudest asjadest, nagu Rootsi-reisist ja uutest raamatutest ja mõnest näputööst, ja ma edaspidi kindlasti kirjutangi, aga praegu on tähtis teatada: Meil on koer!!!

Eile käisime tal autoga järel ja koduteel jõudis see tilluke loomalaps mulle sülle oksendada. Kodus oli alguses kole kartlik, aga õhtuks juba harjus. Viimase söögikorra kaatsesime teha kell 11, aga ta jäi magama kell 9 nii sügavalt, et arvasime, et on ööuni. Öösel ta siis muidugi sõi ja mängis, päeval jälle magab. Öö otsa käisin iga natukese aja tagant loike koristamas, aga täna oleme juba nii agarad olnud, et tuba on puhas!

Mattiasel on raske oodata, kuni koer magab, aga õnneks on Lumi nüüd nii palju harjunud, et jaksab ka natuke mängida ja mürgeldada.

Veel lisamärkusi - keefiri ei ole kunagi liiga palju, loomatoidu pakendil on seletused segased, raske on leida midagi ahvatlevamat pappakasti narmendavast servast ja midagi huvitavamat lillemullast.

Siin on pilt sellest, kuidas naabrid kogunevad kuumuses puu alla uut asukat uudistama. Päris koerapilte vaadake Marguse blogist.

Värvipakk. Kollane.

2007-07-18T12:30:00.000-07:00

Mina tegin kollase paki. Täna kirjutan sellest seetõttu, et jälitus näitab, et pakk on sihtkohta jõudnud (õigesse postkontorisse). Minul on homme koosolek ja siis sõidame Lõuna-Eestisse Aiaia-Estri juurde mõnulema ja arvatavasti siis enam kirjudata ei jõua. Niisiis esitlen seda, mille paari nädala jooksul olen kokku korjanud. Üleeelmises postituses näidatud linik jäi välja, sest miski ei garanteeri, et pakisaaja sama terase silmaga pole kui Muhv :), küll leiab sellelegi kasutust - nt mõnele vähemkriitilisele isikule jõulupakki või lihtsalt maale kapi peale...
Aga mis siis pakki sai:Ise tehtud asjadest kaks froteerätti heegeldatud pitsiga. Muster ülilihtne, kasutuskõlbulikkuse mõttes jätsin tärgeldamata vaid ainult pressisin. Lisaks viltisin tibu-külmkapimagneti.
Poeasjadest panin komme, helmeid, küünlaid, õhupalle, käsitööpalle, mulineed, lõnga ja juuksekummi. Siiani käin poes ringi ja vaatan, et oo - selle kollase asja peaks ka ära ostma. Kuna meil selle kõige juures parasjagu remont käis, siis ma kasutasin tapeediliimi, et karp kollase paberiga üle kleepida.
Tore projekt oli, nüüd ma loodan veel, et saaja ka rahule jääb.

Värvipakk. Roheline.

2007-07-16T08:00:00.000-07:00

Mulle tuli juba mõnda aega tagasi postkasti pakiteade, aga postkontor on nii kaugel, et sinna muuseas ei jaluta. Ise ma ka autot ei juhi ja ma imestan, miks ei võiks ometi mu pakid kõik kesklinna käia?! Vahepeal olime ka mitmeid päevi kodust ära ja lisaks teeme remonti. Näiteks oma kollase pakiga ma sõitsin mitu päeva remondipoode pidi ringi ilma, et oleks jõudnud teda posti panna. Brrr...

Aga täna võtsime Mattiasega vapruse kokku ja läksime postkontori-tiirule. Kõigepealt sõitsime kesklinna (bussiga!) ja panime posti kollase paki ja siis sõitsime oma postkontorisse ja saime kätte rohelise.
Selline tunne on, nagu tuttav inimene oleks paki teinud, või nagu oleks ise poes asju valinud. :D

Mattias sai Shreki ja multika. Shrek on meie ühine lemmik. Ja minu jaoks oli ilus kaart, lõngakerad, ja kaks kotti. Vaadake ometi seda koera käpajäljega kotti! See on ju täpselt minu "nägu". Vähem kui kolme nädala pärast kolib meie koju lumivalge kutsikas, see kott seostub mul kohe temaga, mistõttu pole võimalik, et kott ei meeldiks. Teine kotike nähtavasti saab austava ülesande töötada kosmeetikakotina. Aga võibolla ka midagi põnevamat. Pean veel mõtlema. Ja kõige toredam küsimus on muidugi see, mida nende lõngadega teha.

Ma olen väga rahul! Aitäh, LILLERIIN!

kas kõlbab?

2007-07-02T12:31:00.000-07:00

Kingituseks inimesele, kellele mu arvates võiks iseenesest meeldida sellist sorti asjad. Kas selle liniku vead rikuvad ta nii palju ära, et kinkida ei kõlba?

Karbihull

2007-07-01T11:16:00.000-07:00

Mulle ei meeldi vidinad, mis igal pool laial on (ja ometi on mul neid massiliselt). Vidinad tuleb toppida peitu. Ja kui inimestel pole peidukohti nagu kapid, garderoobid, garaažid, laoruumid, keldrid, kõrvalhooned ja pööningud, siis tuleb asju kuhugi mujale toppida. Mina topin karpi.Kui karbid on liiga tillukesed, siis muutuvad nad omakorda pisividinateks ja mul tekib kiusatus nad suuremasse karpi kokku korjata.
Täna käisime poes ja ostsime kokku neli paari jalatseid. Mattiase kummikud ei käinud karbis, seega saime kolm karpi. Vähemalt keskmise neist kavatsen riidega üle kleepida kunagi, aga alumine jääb kindlasti nii, nagu ta on. Margus arvas, et olen kummaline, et Mattiasele tema kingade karpi kasutada ei anna, aga ma olen näinud, mis juhtub lapse ja pappkarbi kokkupuutel. Küllap olengi kummaline, aga karbid on minu asi. Nagu näha...
Tänane saak - kolm kingakarpi.
Minu ema teab mu karbiarmastust ja Amsterdami kaudu lennates tõi mulle küpsised metallkarbis.
Võõramaise peenraha purk. Alguses oli seal vist kell-mälupulk sees. Tore auklik purk on.
Mattiase mänguasjakarp. Üks paljudest.
Mauri-Mattiase riiul. Ma pole ammu koristanud...
Minu riiul. CD karbid tõi ema. Vasakpoolsed on lapsejalatsite karbid. Viimase remondi ajal kleepisin ühe fliisiga üle tapeediliimi kasutades, aga läks natuke untsu.
Köögiriiul. Siin on natuke vastupidavamad karbid. Loodetavasti nad kolivad kõik varsti kappi.

Midagi väga ilusat

2007-06-29T06:50:00.001-07:00

Siin ta on! Ma veel ei tea, milline nendest, aga siin pildil ta ongi. Kutsikad on nüüd kümme päeva vanad ja meie põhiliseks lektüüriks on dogode raamat. Ka Mattiase unejutuks.

Muus osas - täna algas puhkus. See on ka hea :).

Linik

2007-06-26T04:52:00.000-07:00

Alustasin seda linikut emale veebruaris. Kavatsesin lihtvõtteks. Siis kavatsesin emadepäevaks. Sünnipäevaks sain valmis.
Läbimõõt: 66cm
Lõng: Novita virkkauslanka 1,5 tokki
Nõel: 1,25
Muster: Diana Virkkausmaailma nro1 (2007).

kotid

2007-06-25T05:27:00.001-07:00

Näitasin siin kunagi kotte - poekott ja villakott.

Poekott sai peale sellise kaunistuse. Kavatsesin küll muud, aga materjali polnud ja pidin niisugusega leppima.
Villakott käis pesumasinas ära ja tõmbas natuke kokku. Hea tundub, et paksu põhja tegin. Margus püüdis väita, et sellele kotile on vaja punane lill (Marimekkolik) peale viltida, aga kuna ta oli planeeritud kolla-rohelise pontšo juurde ja ma hästi ei osanud ka, jäi tegemata.

Niisugune on siis kott valmiskujul. Koos voodriga. Nööbiks tahtsin puunööpi, aga jälle - poodi pole jõudnud ja siis tuli panna kollane nõelaga vilditud pallike. Vooder on rohelisest vanaemavanast riidest väikese mobiilitaskuga. Praegu kui neid pilte vaatan, tundub, et oleks ikka pidanud mingi kaunistusvidina, midagi värvilist peale panema. Oeh.

nööp ja auk

2007-06-20T12:59:00.000-07:00

Nüüd siis ei oska enam heegeldada

2007-06-19T11:21:00.001-07:00

Mul on käsil viimane ehk viiekümnes rida linikust. Aga vot seda viimast rida ma enam teha ei oska. Oma peaga ma teeksin sellest kaks rida, aga ometi on selgelt näha, et on üks - ühe numbriga, ühte värvi, aga kuidas? Mis järjekorras?

Kaks tundi hiljem,
Võtsin kätte oma pooliku liniku ja mõtlesin, et pusin ja proovin natuke. Polnudki pusida vaja - kohe sain aru. Tõstan siin asjata kisa ja põhjuseta paanikat.

Lubage esitleda

2007-06-19T07:05:00.000-07:00

Ma sain Mammalt suure kotitäie rabarbereid. Eile hommik otsa otsisin retsepte, mida nendega teha saaks ja leidsin päris palju päris toredaid. Eile õhtul tegime Mattiasega moose - magus apelsiini-rabarberimoos ja siis veel terav cutney Margusele mõeldes ja natuke kokteili jne. Täna aga - ohhoo, ma sain hakkama oma kokaraamatu veebistamisega ehk - tulge mulle külla aadressile: http://www.zone.ee/retseptid/
Muidugi on seal ainult paar üksikut retsepti praegu, aga ma olen enda üle siiski väga uhke ja küll ma jõuan lisada.

Ootan kannatamatult

2007-06-15T02:01:00.000-07:00

Juba eile õhtust peale kui esimesed hakkasid saama oma värvivahetuse ankeete, olen ma iga natukese aja tagant käinud piilumas oma isetegija postkasti, aga siiani ei ole veel midagi. Eile öösel kui olin kella poole kolmeni lugenud ja otsustasin magama jääda, ei tahtnud uni enam tulla. Mõtlesin siis, mida värvipakki panna ja niimoodi jäin kiiresti magama :).

Eile saime Amazonist tellitud raamatu kätte - olevat parim dogode raamat üldse. On tore ja ülevaatlik küll. Aga minu põhiline kannatamatus on hetkel selles, et koeraema Nika (pildil) peaks lähipäevil poegima - meie kutsikas on praegu tema kõhus!Siin pildil on rabarberi jogurtikook, mis valminud Oma Maitse maikuu numbri retsepti järgi. Esimesl õhtul tundus, et kook on vastik ja rohkem pole teda mõtet teha, aga tegemist on tõelise teisepäevakoogiga. Edaspidi võibolla laotaks taina laiemasse vormi ja teeks jogurtikatet rohkem. Retseptis oli ka vähemalt üks viga.
Ämmalast toodud rabarberitest tegin veel rabarberi- melissi moosi. Kaks pisi-pisikest purgikest. See on nii veider kooslus ja enamik inimesi üldse rabarberit ei söö, seepärast tegin väga vähe. Aga mulle tundus, et see moos on maitsev.

Seebid

2007-06-12T12:03:00.000-07:00

Täna hommikul teatas Mattias otsustavalt, et tema läheb nüüd lasteaeda. On veel pisut täpiline tuulerõugetest, nohu on suur, aga vana ja köha ka. Viisin ta ära ja pärast kõndisin kohalikku Maksimasse seepi ostma. Päeval veel kudusin ja tegin tööd, õhtul, kui lasteaiast tulime, hakkasime lapsekesega viltima. Esimene ümbris läks meil mõlemal nässu - viltus enamvähem ära küll, aga mitte seebi ümber. Võtsin siis väiksemad villaloori tükid ja proovisime uuesti. Mõnus pödistamine oli. Ega need teised ümbrised kah ideaalsed ei ole, aga vähemalt püsivad seal ümber paigal (kui väga ei sikuta!). Kogu selle viltimise käigus jäi kummastki 100-grammisest seebist koos villaga järele 93 grammi. Ma arvan, et osavamad vildimeistrid suudavad hakkama saada vähema seebikuluga.
Kollane seep on Mattiase, roosa minu tehtud.

Kes see on?

2007-06-10T23:25:00.001-07:00

Margus püüdis linnukese. Mis lind see on?

poolikud ja valmis

2007-06-10T03:29:00.001-07:00

Ma panin millalgi seemned mulda ja otsustasin hakata kasvatama aknalauaköögivliju. Praeguseks on nad kerkinud just nii suureks ja õitsevad paljutõotavalt. Vasakul tomat, paremal paprika. Eile käisime Viljandis Mamma ja Taadi juures ja mind tabas pauguga suvi - olen nii linnas elanud, et ei teadnudki, et pojengid ja iirised õitsevad. Nüüd on mul mõlemaid suured lõhnavad vaasitäied kodus ja terve punt õue-melissi külmkapis ootamas, millal temast saab melissi-rabarberi moos, nagu värske Oma Maitse õpetab.

Siin on need sokid, millest varem kunagi kirjutasin, et koon oma elu kauneimaid sokke. Siis jäid nad pooleli, kuna raamatud olid liiga põnevad ja sellist mustrit ei õnnestu mul lugemise kõrvalt kududa. Nüüd sain mõned osad Meeleheitel Koduperenaisi ja teleka vaatamise kõrvale jõudsin parasjagu sokid ära lõpetada. Kõik lõngad on eelajaloolised (st vanaemade vanad), vardad nr 3 (lemmikud bambusvardad) ja muster Suurest sokiraamatust (vasakpoolse soki ülemine rida on mu omaloominguline viga, mida harutada ei viitsinud).

Ja viimasel pildil on kaks poolikut kotti. Vasakul proovin heidest kududa - põhi on kahekordne sammasheegeldus, seinad tihe kude. Mul on päris palju erinevaid vardaid, aga sellest hetkest alates kui ostsin endale nr 3 bambus sukavardad, pole ma teisi õieti kättegi võtnud. Nad on siin ka pildil. Teine kott - poekott on õmblemise poolest valmis, aga tahan seda kaunistada ja selleks pole kodus vahendeid, ei tea, millal ma küll ükskord poodi jõuan...

Pajalapid

2007-06-04T10:32:00.001-07:00

Kõik see algas sellest, et mu pooleliolevas raamatus on praegu väga ebameeldiv koht. Peategelane istub ebaõiglaselt vangikongis ja teda üritatakse sundida tunnistama üles süüd, mis ta õlul ei lasu. Inetu, julm. Muidu on raamat hea ja pooleli jätta ma teda ei kavatse. Aga sellest kohast mööda saamiseks olen leidnud vahetegevusi ja lugenud natuke korraga, liialt süvenemata.
Ammu pooleli olevat sokki kudusin suure tüki edasi. Innustatuna Isetegija projektijuttudes arutletavast köögiasjade projekti mõttest, vuristasin kähku valmis pajalapid. Need on paja-proovilapid. Õppeülesanne mulle endale. Väga ebaprofessionaalsed tulid, mistõttu nad ripuvadki nüüd mu oma köögis, mitte ei oota kellelegi kingitud saamist.

Sain koti

2007-05-29T09:28:00.000-07:00

Käisin nüüd viimaks oma kotil järel. Ammugi juba ootas pakiteade postkastis, aga lihtsalt varem ei saanud ja ei jõudnud. Täna käisime kogu perega postkontoris. Pakist tuli kõigepealt välja tugev lõhn. Selgus, et seda eritas villaseep. Proovisin temaga just käsi pesta ja mulle meeldis - seep, mis kätele jäi oli pehmelt vahune. Tähtsaim muidugi on heegeldatud kott, millel kahekordne vooder sees - seestpoolt on helesinise triibuline, aga heegeldatud motiivide tagant paistab tumesinine. Väga ilus on. Korralikult tehtud, sobiv nööp küljes ja kaks taskut sees. Isegi Margusele meeldib.

Kotis oli ka 200 g Kalevi šokolaad, aga seda enam näidata ei saa (me olime autos kõik väga maiad).

Ma olen rahul. Mul oli kotti vaja ja sellega saan suve jooksul käia küll.
Muus osas on mul viimasel ajal olnud igasugused käsitöövälised asjad esmatähtsad. Võtsin küll nädalalõpus maale ka pooliku liniku kaasa, aga sellele lisandus pool ringi, mitte enam. Loen Robin Hobbi raamatuid (kaks triloogiat - The Farseer Trilogy ja The Tawny man Trilogy) ja asjatan koduga. Me saime uued aknad. Just täna käisid viimistlejad viimast korda ja ma pesin uusi aknaid ja sättisin oma taimi. Ostsime ka põrandavaha ja püüame vana parketti päästa.
Lisaks on taas alanud haltuura-aeg ja seegi nõuab oma osa. Usun, et sügisel jahedamate ilmadega asun jälle hoogsalt lõngaga mässama. Seni võibolla õmblen mõned seelikud, et palavusele vastu pidada.

pealuumood, lisaks köögijuttu

2007-05-08T05:59:00.000-07:00

Üldiselt ma pole pealuu-pooldaja. Selline hauatagune värk jäägugi sinnapoole. Aga sellisest kangast õmbleks endale küll midagi.
***************
Käisime Marguse isa juures ja seal sain sirvida Omi Maitseid. Ma kohe pidin endale ka värske numbri soetama. Miks küll ei müü ajakirjade toimetused mõnikord nt aastakäike - kokku pakitult võiks ju uue aasta alguses müügile panna vanad ülejäägid - mina kohe ostaksin.

Täna tegin oma viimase kõrvitsa-veerandiku supiks ajakirjaretsepti järgi ja uuest maitsest vaimustatuna lugesin ajakirja ka läbi. Meenutas ajakirja Good Food, mida vennanaine Kristin juba aegade algusest peale endale ostnud on ja mille abil alati külaskäikude-eelset elevust tekitanud (meie -aastase tutvuse jooksul regulaarselt 4-korda-aastas-vastuvõttudel ei ole toidud veel korduma hakanud). Selgus, et kodumaine OmaMaitse ongi Good Foodiga sündikaatlepingusuhetes ja sealsed retseptid ilmuvad siis meilgi. Mul on hea meel - nii teeb keegi asjalik inimene valiku ja sorteerib välja retseptid, mille jaoks on Eestis toiduaineid mugavalt saada. Ja meeldivalt üllatas ajakirja hariv/informeeriv pool - Karl Martin Sinijärve tekstid, võhikule piisav ülevaade juudi köögist, veinitesti tulemused jpm.

Pärast selle ajakirja lugemist tundub, et tahaks, et kogu aeg oleks keegi külas, kellele häid sööke pakkuda või kasvõi - oleks Marguski kodus, et koos katsetada. Aga nagu kiuste olen just nüüd pikka aega üksi.

2007-05-01T08:08:00.000-07:00

TK sall kevadeks.
Siidsall nunovilditud.
Enne tegin proovilapi, siis salli. Natuke jäik on. Võib öelda, et üsna ebaõnnestunud sall. Kangana see-eest päris ilus. Võibolla lõikan ta katki ja teen temast nt koti. Siis saab kolm projekti ühe hooga - salliprojekt, kotivahetus ja vanast uus :).

Annan ära taimi!

2007-04-24T14:36:00.000-07:00

Ma otsustasin tänavu kasvatada pisikesi taimi. Botaanika aiast ostsin seemneid, millest saaks potis söödavat kraami kasvatada. Aga ma läksin natuke hoogu nende istikute tekitamisega. Idanesid kenasti ära madalatel alustel, aga nüüd, kus neid pottidesse laiali istutan, olen tõelises hädas. Kust neile kohti leida, ja kust potte. Ja kuhu me ise elama läheme?
Seega - kui keegi soovib ka potiaiandust teha (rõdul nt või aknalaual), siis annan hea meelega ära tomati- ja paprikataimi ja lillat basiilikut. Õue istutamiseks sobib sama hästi kui kodus kasvatamiseks harilik iisop (püsik) ja meliss. Neid võin ka soovijaile jagada. Ka mõned koriandritaimed on pakkuda.
Kui tahate, jätke oma kontakt (meeleldimini mitte telefon) siia kommentaaridesse ja siis räägime edasi.
Taimed on Tallinnas.

Nõel katki

2007-04-24T14:28:00.000-07:00

Mu laps läheb homme lastaiaga kuhugi maale. Kaasa tuleb võtta moonakott. Kott. Tal ei ole kotti. Riideid viime üle õue lasteaeda suure riidest kotiga, kaugemale liigume autoga. Pole nagu vajagi. Üks oli, aga see jäi eelmine suvi Terklile ja kui kevadel teda uuesti kohtasime, oli hallitanud. Muidugi asusin ma siis lapsele kotti õmblema. Aga... nõel läks katki.
Mul oli ainult üks nõel ja ma ei tea, kust uut saab. Laps läheb homme mingi jubeda kotiga ja mina olen rohkem kui hädas, arvestades kõiki suuri õmblemisi, mida lähiajal teha tahan.

Hindadest

2007-04-24T00:27:00.000-07:00

Täna mul pole endal midagi näidata, seega lobisen niisama natuke.
Valmis käsitööde hinnad on tegelikult väga odavad. Isetegija käsitööpoes on vilditud mütsi hinnaks 250 krooni. Eile vaatasin vanalinna käsitööpoes sarnast mütsi, hinnaks oli 400 krooni. Veelgi enam näitab, kui hirmus odav on kodumaine käsitöö see: rahvusliku mustriga villased sokid maksavad isetegijas 150 krooni. Ma ei tea, kui kiire tegija on see, kes need tegi. Aga kujutlen, et päev kulus ikka ära. Võtta siit nüüd maja materjali hind (mis on ju ka jube odav iseenesest kui kujutada ette, et kõigepealt tuleb kasvatada lammas, siis teda pügada, pesta, kammida, kraasida, kedrata, korrutada, värvida, kerida, turustada), siis ei jäägi töö eest midagi järele, kasumist rääkimata.
Mõnikord mõtetega mängides olen isekeskis arutlenud võimaluse üle asuda end elatama käsitööga. Mõttekäik liigub umbes nii: minul kulub ühe ilusa mustrilise soki kudumisele kui ma samal ajal raamatut ei loe umbes 5-6 tundi. Mu tunnihind on 350 kr bruto, olles isemajandaja tuleks sellele lisada ka sotsmaks ja muud kulud, mis teeb tunnihinnaks 467 krooni. Seega peaks olema sokipaari töö hind 467x12=5604, lisame siia natuke materjalikulu nt 100 krooni, natuke vardakulu nt 2 krooni, elektri ja ruumirendi 15 krooni ja saabki sokipaari hinnaks 5721 krooni.
No loomulikult tegelikult sellised rahad on utoopia - haltuuratasu on ju midagi muud kui püsitöö palk ja ma teen ka erialast haltuurat tihti poolegi odavamalt, sest asi on sisuliselt tore ja põnev ja tellijatel pole nii palju võimalik maksta. Kui ma lähenen asjale teist pidi ja kujutan ette, et ma peaks ise mõtlema õiglase hinna villastele sokkidele, siis 700-800 krooni küsiks küll. Kui sokid maksavad 800 krooni ja materjale jm FIE kulusid ei arvesta, siis saab töötaja selle eest kätte 600 krooni. Kui teha natuke rutem (harjutamine ju teeb meistriks) ja kududa sokid päevas, saaks kuus kätte (20x600) 12000 krooni. Nii võiks küll elada ja materjalilegi osa rahast kulutada, aga paraku ei maksa keegi sokipaari eest 800 krooni. Niisiis jätkan töötamist pea, mitte kätega :).

Välismaades on natuke teine teema, inimlik puudutus asja juures on rohkem hinnas. Näiteks siia selline vilditud kee, mida kodumaised isetegijad massiliselt teevad, kannavad. See on mu arvates nii igapäevane, et ei viitsigi teha ega näitada. Aga ameerikamaalased küsivad selle eest 144 dollarit!

Ühed ebaõnnestunud sokid

2007-04-22T03:31:00.000-07:00

Nagu ma ähvardasin, kudusin Margusele südametega sokid. Aga paraku tegin neid Sokiraamatu (mis on üks väärt raamat muidu!) õpetuse järgi ja sealne suurusteteema on täielik umbluu. Niisiis lubatud nr 40 suurust sokk sai liiga suur ka mu nr 46 jalaga mehele. Teise tegin siis natuke väiksema. Nii ei kõlba neid sugugi kanda, aga ma ei viitsi ümber ka teha. Kõrini.
Viimane nädal aega olen kudunud samast raamatus pärit õpetuse järgi ühtesid teisi sokke, mis mu enda arvates on kirjeldamatult kaunid. Koon neid eelajaloolistest lõngadest, nii et ka hea tunne on. Mitte ei osta uut lõnga, vaid kasutan ära selle, mis olemas. Kui valmis saan, siis näitan.

Teismeliste vanematele

2007-04-19T03:04:00.000-07:00

Kuna siit käib läbi igasugust lapsevanemlikku seltskonda, lähen kaasa Mareki levitusalgatusega ja palun Teid tungivalt lugeda seda keemiku postitust.

Laisk

2007-04-11T02:55:00.000-07:00

Ma just avastasin, et olen väga laisk blogija. Korjan tükk aega asju kokku ja siis teen jälle hiigepika postituse (nagu eelmine). Aga hoopis hulluks läheb lugu siis kui enam asju ei viitsi pildistada ka blogi jaoks. Nii seekord ongi - liblikad said Estriga kahasse valmis, aga pilti ei ole. Viltisin hoolega - karu ja pall jäid pildistamata. Mõned vilditud asjad on täiesti kodus olemas, aga nendest tulevad ka pildid tulevikus (võibolla).
Täna näitan Fimoga kaetud lihavõttemune. Need on ausõna täiesti söödavad. Tehtud täpselt nii, nagu purgidki. Esialgu kartsime, et järsku kui keedetud muna veel pool tundi küpsetada 100 kraadi juures, läheb liiale. Aga ei, ju see Fimo blokeeris soojuse niipalju ära, et munakollane oli ikkagi täiesti kollane ka pärast küpsetamist.

Tartus munatamas käies käisime ka Tädi Paula juurest läbi. Ta ema (st minu vanaema) oli hirmus suur käsitöötegija ja temast jäänud lõngavarud on seisnud mitukümmend aastat. Nüüd ma sain need endale. Ma olen väga rahul. Natuke on mu meelest seal ka Paulale endale kingitud lõngu - nt Novita mingi karvane lõng ei saa kuidagi olla ostetud enne 82 aastat. Aga igatahes - autoga Tartust Tallinnasse sõites kudusin nukule kamspuni värskelt saadud vahenditest ja kodus endale sokid (pildil). Nüüd on juba pooleli järgmised sokid. Margusele. Kuna ta arvab, et villase soki juures on välimus täiesti ebaoluline ja peaasi on nende puhul soojus (milles ta eksib sügavalt, onju?!), siis ma võtsin endale vabaduse kududa talle südametega sokid :).
Need helesinised sokid siin pildil on natuke hõredad - ühelt poolt on asi selles, et lõng oli varraste jaoks liiga peenike. Mulle meeldivad mu bambusvardad ja ma ei tahtnud tõesti teisi kätte võtta. Teine põhjus on aga see, mulle tundub, et see on harutatud lõng (isaema lõngakotist) ja ta on kortsus. On see võimalik? Kui ma need sokid üle triigiks (nt auruga), kas siis läheks nad ka ühtlasemaks ja kenamaks?

Voodikate ja pudinad

2007-04-02T00:57:00.000-07:00

Ma alustasin voodikatte tegemist enne jõule. Heegeldasin lihtsalt suvalise pikkusega keti - silma järgi vaatasin, et piisab ja hakkasin sinna otsa heegeldama kahekordseid sambaid. Lõng on Read Heart Lisa (100% akrüül), heegelnõel nr 3,5. Pikkus 2.2 ja laius 1.3 meetrit. Kui teda tegin, siis arvasin, et pärast loen kokku, mitu sammast on reas ja mitu rida ma tegin, aga nüüd ma tõesti ei viitsi. Peaasi, et rõõmus ja kirju tekk on :).

Ma usun, et selle koha peal tekib küsimus, et kuidas ma viitsin nii kaua paigal istuda, et selline suur asi valmis heegeldada. Istun arvuti ees ja vaatan filmi. Sellise lihtsa asja jaoks ei pea ju eriti käsi vaatama. Aga ma olen eriti kade ühe neiu peale, kes saavat samal ajal lugeda! Seda ma ei saa. Võibolla peaks harjutama.

Selle suure töö kõrval kahvatavad kõik mu pisikesed nikerdused. Sain lõpuks ostetud magneteid. Tiimarist. Nüüd olen neile katteks viltinud peale mõned tibud. Ja see neljas on Fimo ülejääkidest, mis olid juba kokku segatud kui purke katsin. Pael on Helmehaldja seekordne kingitus. Kui saan kollaseid sulgi, õmblen sinna paelaotstesse ka neid.

Viltimise osas näitan nüüd seda mõmmikut, kellest siin varem juttu oli ja kes aitas mul 2 nõela ära murda. Talle lisandus eile õhtul väike ussike.
Võin oma kogemustest nüüd öelda, et Pilvelammaste vill on väga palju parem kui Jõgeva villavabriku oma. Pehme, lühikesekarvaline, kirev, ühtlane. Ja ühtlasi julgen väita, et Fimo on parem kui Cernit (aga see on vist vähem objektiivne ja rohkem maitse asi).

Eile käisime perega ja Kariniga Botaanikaaias palminäitusel. Ma läksin sinna teades, et Aiamaailm müüb mulda ja potte. Kuna oli näituse viimane päev ja viimased tunnid, siis mulda oli ainult paar kotti ja lillepotte polnud ühtegi, küll aga oli kirjeldamatult suur valik seemneid ja hästi toredad ja sõbralikud müüjad. Hankisingi siis endale terve portsu seemneid, mis mu rõdukasvuhoones hakkavad varsti loodetavasti ohtralt vilja kandma. Osava müügitöö tulemusena ostsin ka kaks purki väetist (millega kavatsen läbi ajada järgmised 10 aastat - lubavad kummastki 800 liitrit toitelahust saada). Ja Prismast hankisin rõdukaste ja potte ja veel mulda. Ja küll ma siis ehmusin kui seda arvet nägin :(. Aga küll me toibume :D.

Ahjaa - ja minu uus blogikujundus on muidugi Marguse tehtud. Vasakus servas imetleb mu käsitööd pesuehtne Leedu jaanalind.

Kuna tulemas on mu lemmikpühad, siis nähatavasti postitan varsti jälle, eriti veel kuna Margus on kodus ja fotokas on kodus. Toredat muna-aega kõigile!

räägime veelkord ehetest

2007-03-28T02:21:00.000-07:00

Tuleb tunnistada, et enamik neid käsitööasju, mida tehakse on tegelikult veidrad ja kui nad poleks Ise Tehtud, siis neid ei kantaks. Ja inimesed, kes ei tea, et nad on Ise Tehtud või kes seda hinnata ei oska, vaatavadki käsitööd kandvaid persoone kui kummalisi.
Seetõttu olen ma väga ettevaatlik oma loomingu kandmisel ja üritan kogu aeg hästi kriitiliselt hinnata seda, mida teen. Teen asju tegemisrõõmu pärast ja näen rõõmuga hea välja poeriietes ja Fossili ja Pilgrimi ehetega.
Ja teiste isetegijate blogisid uurides on tegelikult sama lugu - enamikku asju hindan ma väga kõrgelt nende kästiöölise väärtuse poolest - suur töö, meisterlikult valmistatud asjad. Aga stiliseerimise poolelt jäävad ikka enamik inimesi allapoole nulljoont (mina ise loomulikult nende hulgas). Aga mõned ei jää ka. Ja nüüd ma leidsin esimest korda kogu oma isetegijaelu jooksul (seda on tervelt 4 kuud tihedat blogide kammimist) ühe, kelle blogis on kohe mitmeid asju, mida ma endale kõhklemata külge riputaksin. Esimest korda ma leidsin blogi, kus vaatan asju selle mõttega, et Oi ma tahan seda saada!.
Blogil nime juures ei ole ja kuna ma kedagi ei tunne, siis oskan siia ainult aadressi panna: ILUSAD EHTED.
Mina ise heegeldan linikut hetkel, olen pusinud, viltinud, lükkinud jne. Kui mees fotokaga koju tuleb, näitan.

Proovilapp

2007-03-26T00:38:00.000-07:00

Reedel töölt tulles käisin läbi Kaubamaja meisterdusnurgast ja ostsin 5 pakki Cernitit. Laupäeva hommikul enne Mulgimaale teele asumist mätsisin kiiresti valmis sellise komplekti junnikesi. Küpsetasin eile õhtul. Küll on ebameeldiv lõhn sellel savil. Võibolla hoidsin liiga kaua ahjus ja see ebameeldiv lõhn annabki märku neist mürgistest gaasidest, mille eest pakil hoitatatakse. Kõige suurem kuulike on Mattiase tehtud.

Cernititegevus andis häid tulemusi eriti väikese pingutuse järel. Natuke rohkem pingutasin selle kotikese juures. Proovilapp on ta igas mõttes. Esiteks tahtsin ma kangesti tikkida, aga tegelikult ei oska. Siin olen nüüd harjutanud sõlmpistet, varesejalgu, punuspistet, tikkepistet, ahelpistet... sai vist kõik? Litrid ja ülemise osa pitsi-organzapaela kinnitamine oli ka uus kogemus.
Aga teiseks (ja peamiselt) on selle koti näol tegemist õmblusoskuste harjutamisega. On ju kohe-kohe käes see aeg, kus hakkan kotivahetuse kotti tegema. Saaja tahtis kindlasti lukuga kotti, järelikult pidin mina harjutama luku panemist. Netist leidsin ükskord ammu ilusa piltidega õpetuse, kuidas kotile lukku panna ja see oli nii hea ja selge õpetus, et isegi mina sain hakkama. Hurraa!!
Kotike saab endale nähtavasti austava ülesande hakata oma kõhus majutama mulineesid jm niite. Või midagi muud käsitöölist, sest ega see nüüd küll minulik aksessuaar ei ole, millega kodust välja minna :P.

Kott? Ei, müts hoopis.

2007-03-22T01:41:00.000-07:00

Jajah, tegemist on minu esimese vanutuskatsega.
Hakkasin lihtsalt kuduma heidest (oh, ma ei oska seda sõna käänata). Kuna materjal oli nii pude, siis ei suutnud luua üles rohkem kui 40 silma ja otsustasin, et sellest peab piisama. Loomulikult oli mul ka ühekordne heie, sest omasin ainult ühte kirjut kera ja vardad võtsin üsna suured (nr 3,5). Tegin päris pika jupi. Tegin teise veel. Heegeldasin need kaks juppi kokku, nii, et sain koti, millesse mahtus vabalt ära A4 paberipakk, rohkemgi natuke.
Mullikilet mul polnud. Muud sobivat materjali ka mitte. Võtsin siis kilekoti ja toppisin ta täis asju, mis kannatavad 60' pesu ja panin ta (selle kilekoti siis) oma kootud koti sisse ja kinnitasin traadiga.
Masinast välja tulles oli traat rebinud kilekotti ja heie tõmmanud traati ja välja tuli täpselt Mattiase pea kujuline asi. Müts loomulikult. Ühiselt otsustasime, et kaunistame ta autodega. Need on lõigatud Tiimari õhemast käsitöövildist ja sinna lihtsalt külge õmmeldud, kuna nad ei hargne, ei ole probleemi ka äärte töötlemisega.
Laps on väga uuendusmeelne oma valikutse ja tundub mütsiga rahul olevat. Mina ise sellist pähe ei paneks, aga samas kui tema tahab, siis olgu lahke.
Kotti tahan endale ikkagi. Tõesti suur häda on kotimajandusega, mul polegi olemaski korralikku käekotti. Suvekott on muidugi kotivahetusest tulemas, aga ma arvan, et hangin nüüd endale mitu sarnast kera rohelisekirjut heiet ja hakkan ikkagi kuduma - seekord siis palju tihedamat kudet ja hangin kuskilt ka mullikile.

nimekiri

2007-03-15T03:12:00.000-07:00

Et pärast oleks hea pilte juurde panna ja vaadata, mis välja tuleb ja kui kiiresti areneb, panen kirja oma poolikud ja plaanitud asjad.

nõelvilditud mõmmi
muud nõelvilditud loomad (kui villa juurde saan)
heidest kott endale
kotivahetuse kott
voodikate
ruudulised püksid
seelik
Mattiase kott
Mattiase vest
ema liblikad
ema linik
punane saalomonrätik ja käpad
rohelistest seemnehelmestest käevõru kinnis
kõrvarõngad rohelise komplekti juurde
seebiga vilditud ümbrised lihavõttemuru kodujuustukarpidele
hunnik magneted erinevates tehnikates

Värvilised on need, mis on juba alustatud, mustad need, mis plaanis. Kas pole jube, et päev on nii lühike?
Nojah, lingitud on need, mis valmis.

Padi! Padi-padi-padi!!!!

2007-03-13T00:14:00.000-07:00

Minu jaoks on nüüd padjavahetuse projekt lõppenud. Eile tõin postkontorist ära oma paki. Jõudsin koju u kl 18 ja avastasin, et pakiteade on postkastis. Tormasin siis trepist üles ja enne kl 19 olime juba perega postkontori juurde jõudnud. Kast oli suuur. Kastis sees see kaunis padi. Imeilus ja peen töö! Ümbris on kootud valgest peenikesest lõngast, kaunistus heegeldatud.
Ma kiskusin kasti lahti juba enne kui autosse jõudsin. Autos uurisin patja ja alles lõpuks kui olin tuppa jõudnud ja ta kastist üleni välja kiskusin, leidsin sealt ka šokolaadi, kommid ja kaardi. Nii kena südamlik kaart oli.
Aitäh, Aili! Mulle tõesti meeldib see padi - nii ilus ja suur töö.

Kevad käes!

2007-03-11T09:22:00.000-07:00

Me käisime perega loomaaias. Vaatasin kitse ja esimest korda elus tuli selle juures pähe mõte, et tahaks teda katsuda ja näppida, tahaks teada, milline vill tal on ja kas seda on ka hea viltida. Voh, mida võib teha mõni kuu käsitööhullust.
Eile alustasin ja täna lõpetasin ühe kevadise kaelakee. Kui foorumis kuulutati kevadise ehte konkurss välja, siis mul just selline ehe oli silmis. Ei hakanud siis rabelema, aga nüüd teostasin. Loomulikult tuleb talle veel juurde hankida (loe: teha) kõrvarõngad, käevõru, kleit ja boolero (? - mõtlen õhulist poolkampsunit). Kingad tulgu poest :).
Veinipudelil poseerib eelpainutatud traadile lükitud käekee Iirisele. Tellisin Helmehaldjast eelpainutatud käevõru traati. Juures ei olnud öeldud, kas laste või täiskvasvanute jaoks, eeldasin, et siis on täiskasvanute. Ei olnud. Õnneks on mul tutvusringkonnas ikka üks imeline pisike plika, keda on lausa rõõm ehtida. Ja jälle - isa käis siit läbi ja sain panna paki kaasa - Estrile pistsin ajakirja (mis muidu oleks niikuinii esmaspäeval posti läinud) ja Iirisele kiirvalminud ehte, aga meestele nii kähku ei organiseeri ja E ja AAA jäid jälle nännist ilma. Keegi võiks soovitada, kuidas meesinimesi (ka väikesi) käsitööasjadega rõõmustada.
Aga see kevad, kevad, kevad! Tahaks näpud mulda torgata... Oeh. On ka negatiivseid külgi sel pealinnaelul. Loomaaed siiski lohutab :).

Esimene vilditöö ja palju plaane

2007-03-10T00:10:00.000-08:00

Ema tuli külla ja kostiks tõi Suure sokiraamatu. Nii tore. Ma ei plaaninud küll sugugi praegu sokke kuduma hakata aga pärast selle saamist olen siiski hommik otsa sokke vaadanud ja õpetusi lugenud ja mõelnud, mida ja kuidas teha.
Värske "Minu käsitööd" ostsin ka eile. Ja kuna vajan koopiat aasta esimese numbri paarist leheküljest, siis ostsin neid 2 tk. Ajakiri saab oma kasumi ikkagi :). Aga et see teine mitte ilmaasjata loodust ei kahjustaks oma olemasoluga, pistan ta posti (või isale kotti) ja saadan Soome poole teele.
Eile tegin esimese viltimistöö. Istusin kodus ja sain oma palgatöö valmis. Parasjagu oli natuke aega ja vill ja heie olid juba tükk aega kotis karjunud ja tähelepanu nõudnud.
Aluseks võtsin õpetuse ajakirjast "Käsitöö". Täpsemalt nende karbijuhendi.
Selgus, et edu eelduseks on tõesti seep. Ja kihte tuleb alguses tihedamini ümber tõmmata (st ma panin nad selle südameks valitud penoplastitüki ümber liiga õrnalt). Põhjas on mõned hõredad kohad ja kogu asi on liiga õhuke - võinuks julgelt mõned kihid rohkem panna. Aga ajakirjas oli öeldud 5-6 kihti ja kihi paksus ei olnud määratletud - ma rebisin oma villahunnikust õrnõhukesi läbipaistvaid kihikesi. Eks see on selline asi, mida peab lihtsalt kogema. Järgmise asja juures olen juba palju targem.
Igatahes oli see tore. Kavatsen kohe jätkata, veel viltida ja siis juba kähku asuda netist villa ja heiet juurde tellima. Õudne isu on ka selle ilusa heiekera kallale asuda, mis mul on - imekaunid värviüleminekud ja sellest tuleks kindlasti üks kena kevadine käekott mulle endale :).
Suurte tegemiste ees on aga siiski veel poolikud töid, mis nurgas nina kirtsutavad ja väidavad, et ilus oleks nad ikka ära lõpetada.

Vahetusprojektidest: Kotivahetuse idee on mul üsnagi olemas, aga kuna see vajab suurt õmblemist, pean selle osas kõvasti Estriga konsulteerima.
Padjavahetus ajab mu juba päris ärevile - mu pakist pole kippu ega kõppu. Ja kviitung, mille postkontorist sain ei ole ka triipkoodiga, seega ma ei saa jälgida padja teekonda. Võib ju olla, et padjasaaja lihtsalt ei ole saanud nt arvutisse (sest ta pole ka midagi muud kirjutanud), aga mind teeb ikkagi see kõik väga murelikuks.

2007-03-08T01:46:00.000-08:00

Iga aasta riputab ema jõuludeks kardina külge heegeldatud lumehelbekesed, mille Ester kunagi ammu ühe Soome käsitöö ajakirja mustrite järgi tegi. Mulle väga meeldib see komme ja otsustasin, et tuleks teha lihavõtteks kardina külge käivad liblikad. Olen leidnud interentist kolm heegelliblika mustrit, millest üks on ülimalt lihtne aga üsna mannetu välimusega, teised kaks aga natuke keerulisemad. Üks on mul järele proovimata, kuna õpetus on inglise keeles ja ma ei ole veel omandanud neid nende lühendeid, selle tegemiseks peaks istuma arvuti juures ja samal ajal tõlkima. Aga eestikeelne õpetus pärineb Silpsolpsilt. Mulle alguses (esimesega) tundus, et õpetuses on viga sees. Teisega ka. Aga kolmas tuli nagu välja. Igatahes on õudselt raske sellise õpetuse järgi heegeldada - mul on vaja näha pilti, mitte lugeda õpetust. Seega - kui keegi nt on selle üles joonistanud või suudab seda kergesti teha (ma ise proovisin, aga ei õnnestunud), oleksin tänulik :).
Pildid sain eile tehtud oma uuest pontšost, millega juba kaks päeva käinud olen. Ta on väga mõnus ja ilus, aga ühe väiekses veaga, mida ma veel lahendada ei oska. Nimelt ajab karva - suured sinised tuustakad jäävad igale poole riiete peale ja heledad püksid, millega eile käisin, nägid seetõttu üsna räpased välja. Ei tea, kas peaks nende otstega midagi tegema? Kas üldse saabki midagi teha või peaks ära kannatama?
Selle pontšo juures on hea see, et ometi kord on mul mingi riideese, mille juures oma sinist ehtekomplekti kanda - ainus asi, mille olen tegelikult suutnud helmestest korralikult kokku väänata - käevõru ja kõrvarõngad. (Käevõru on siin varem juba esitatud).
Täna hommikul jättis Margus tööle minnes mingil veidral põhjusel fotoka koju. See andis hea võimaluse tumba pildistamiseks. Siin on siis see imeline tumba, mille Pillep mulle andis. Suur aitäh!
Tumba kõhus on endale koha leidnud Šaakali (meie aastane merisiga) saepuru, heina jm toidu pakid, mis muidu lihtsalt kuskil vedelesid. Ma olen väga rahul.

Veel viimaste päevade tegemistest - tumbaga pildil on näha ka uhiuus autoteevaip, millest meie laps on unistanud juba umbes kaks aastat. Nüüd siis saime selle ostetud ja otsustasime maha panna kohe, mitte oodata ära aknavahetust. Seega tuleb ta meil korra veel maast ära võtta (seinast-seina vaip, selle peal suur seinakapp ja muu mööbel) ja uuesti tagasi panna. Oh häda küll.
Eile hilisõhtul tõi ON24 mööblipoe kuller meile ära ka kirjutuslaua (piilub tumba tagant) ja suure toa kummuti. Praegu ongi siis kogu kodu ümbermöbleerimissegaduses ja esikus vedelevad mööblipakendid. Kangesti tahaks koju koristama ja heegeldama jääda, mitte tööle minna. Aga ega ma seda siiski ei saa. Parem lähen teen töö kähku ära ja jooksen kähku koju tagasi.

Padi

2007-03-05T23:56:00.000-08:00

Ei jõua enam oodata, tahan oma patja näidata. Panin ta juba nii ammu posti aga tundub, et ardessaat ei ole veel kätte saanud. Käin iga päev piilumas, et järsku nüüd on oma blogisse või foorumisse midagi öelnud aga siiani veel pole.

Padi on poest ostetud. Püüri tegin ise. Roosast riidest õmblesin püüri, selle külgede vahele paela, millel on mummud küljes. Õmblustööd küll häbenen, no pole see kuidagi minu rida :-(. Taga on näha kõveraid ja natuke vale värviga tehtud õmblusi. Kavatsesin neid peita tikandiga, aga siis tekkis hirm, et läheb veel hullemaks ja jätsin puutumata. Pealegi - vaadatagu siis õigelt poolt :-). Kogu püüritegu käis mu oma leiutatud meetodil - pole aimugi, kuidas see tegelikult käib. Lukk sai ka kuidagi külge, ehkki ilmselt täiesti valesti panduna.
Ülal on näha padja tagakülg, all esiosa.

Peale kinnitasin varrasheegeldatud tüki, nii et padja pealispind on kaunim kui tagakülg. Varrasheegelduse tegemise ajal tundus mulle kogu aeg, et see võtab palju aega, aga tegelikult - kui oleksin sama suure tüki nt kinnissilmustes heegeldanud, teeksin seda siiani.

Nüüd ma olen nii kannatamatu ja ootan, et padi omanikuni jõuaks (nii tahaks teada, mis ta arvab) ja ootan oma postkasti ka pakikviitungit.

postikana

2007-03-02T01:07:00.000-08:00

Käisin postkontoris. Panin oma padja posti. Kaalus koos kingakarbiga 860 grammi. Ja postist sain Estri saadetud paki - palusin tal saata seda ilusat sinist lõnga juurde, mida mul just pontšo narmaste jagu puudu jäi. Aga pakis oli lisaks ka kaks käsitööajakirja - Kauneimmat käsityöt (nro 1 2007) ja Diana Virkkausmaailma (nro 1 2007). Selles viimases on suuri ja keerulisi heegelmustreid, millest kõigile on tõesti pandud ka mustri pilt. Minu jaoks on see väga-väga tähtis. Nt leidsin netist ühe ilusa liblika õpetuse (ühe isetegija pandud, sry ei mäleta, kelle) aga mul kirjeldava õpetuse järgi tulevad kõik liblikad ebasümmeetrilised. Vajan pilti, skeemi. Proovisin siis ise seda teha, aga ei suuda.
Olen oma paki üle väga õnnelik ja näpud juba kangesti sügelevad - tahaks sealt midagi tegema asuda. Aga tõesti ma nüüd püüan selle voodikatte valmis saada (ja oma pontšo ära lõpetada). Kattest on natuke üle poole valmis aga see tähendab, et väga palju on veel ees. Oeh.

Täna on mul vaba päev. Mees on tööl, laps lasteaias. Mina istun nüüd arvuti taha, panen Meeleheitel Koduperenaised mängima ja asun heegeldama. Nrrrrr... elu on mõnus.

loll, aga usin

2007-02-24T22:45:00.000-08:00

Ma teen oma padjavahetuse patja. Ma ei oska arvutada, ei oska mõõta ja ei oska õmmelda.

Varrasheegeldatud tükk padjakattest sai ammu valmis. Nüüd hakkasin tegema õmblemise osa. Eile hommikust peale olen teinud ja ... no Rosenberg saaks jälle pead vangutada ja mulle tavapärase kolme kirjutada (noh, vähemalt oled üritanud...). Nüüd on selgunud, et see nö padjapüür, mida teen ei mahu ümber sellele padjale, mille ostsin. Ja varrasheegeldatud osa on liiga väike selle padjapüüri jaoks.
Pildil on padjavahetuse projekti materjalid, millest tegelikult 2 lõnga jääb kasutamata.

enesekasvatus

2007-02-15T10:27:00.000-08:00

Helmehaldjasse tulid müügile Fimo savid, mida ma nii väga kaua olen tahtnud saada. Plaan minna neid ostma (või õigemini Cernitit, sest vahet ju pole) on mul täpselt juba nii kaua olnud kui ma olen teadnud, kust neid saada. Täna kui Helmehaldjalt kirja sain, siis läksin kohe ja tellisin Fimot ja veel igasuguseid asju, mida ma ka juba ammu tahtnud olen. Kokku tuli arve ligi 400 krooni. Ja siis mõtlesin kõigi nende poolikute asjade peale, mis mu aega ja tähelepanu ootavad. Samuti mõtlesin sellele kangahunnikule ja helmekuhjale, mille olen koju hankinud ja mille kasutamise kohta mul mingeid plaanegi veel ei ole. Niisiis jätsin selle tellimuse kinnitamata ja otsustasin mitte enam käsitöötarvetele raha kulutada enne kui vähemalt padjavahetuse padi, lapse voodikate ja palmikutega vest/kampsun valmis on saanud.
Padjavahetuse osas on mul väga täpne idee olemas, materjal ostetud ja esimesed 15 cm valmis. Võin rahulikult öelda, et see on ainult vormistamise küsimus. No muidugi on selleks vaja ka u poolteist päeva vaba aega, mis on kõige suurem defitsiit lapse, töö ja haltuura kõrvalt. Aga küllap leidub, kasvõi osadena.
Estri õlasall sai juba ammmu valmis - võttis aega vist küll alla kolme tunni. Aga kui ta oli valmis ja lõngaotsad kah hoolikalt peidetud, avastasin ma, et olin lõpetanud nii, et üks külg jäi kiskuma. Järgmine päev siis üritasin teda lahti harutada aga ei õnnestunud. See efektlõng, millest ta tehtud, ei anna absoluutselt harutada. Mitte, et koledaks läheks või oleks ebamugav, see pole lihtsalt võimalik. Seega jääb ta nii nagu on ja kui ei kõlba, siis teen uue - võin vabalt veel kolm tundi selle meeldiva meelelahutuse peale kulutada.
Eile oli ka väga-väga tore päev, sest sain kätte oma kauaigatsetud tumba. Selle eest pean tänama Pillepit Isetegija foorumist. Minu plaan oli hankida kuskilt vana, kole ja katkine tumba ja siis üritada ta ise korda teha. Aga kui läksin lõpuks tumbale järele, selgus, et ta juba ongi korda tehtud. Tõesti-tõesti ilus. Ta on praegu tunduvalt ilusam kui ma ise oleks iial võimeline tegema, seega lähiajal küll lammutama ei hakka. Kui pildistatud saan, siis näitan kah.

2007-02-10T08:28:00.001-08:00

Ma tegelikult olen vahepeal asju teinud küll. Lihtsalt siia pole jõudnud neid üles riputada. Tihti mõtlen, et peaks nüüd blogima aga kunagi ei ole pilti ja siis ei viitsi kah. Tundub, et tegelikult ikka võiks koju digitaalse seebikarbi hankida. Sihtotstarbelise - käsitöö piltide jaoks :). Täna sain oma mehel kratist kinni ja rivistasin kõik tehtud ja tulevased tööd lauale üles ja lasin ära pildistada.

Lubasin, et õpin palmikuid kuduma. Tehtud!

See triibuline on tegelikult proovilapp. Nüüd koon muudkui põnevusega edasi ja ootan, et kas hakkab mõnele tuttavale lapsele selga mahtuma või mitte.
Teine proovilapp on alles pooleli ja see koosneb Käsitöö värskes numbris esitatud palmikumustritest. Ma nii väga tahtsin neid teha aga midagi suurt ei julgenud/tahtnud kohe tegema hakata. otsustasin siis teha ühe ilusa pika riba.

"Käsitöö" on tegelikult mulle seekord pettumuseks. Nii väga ootasin ta tulekut, aga siis kui sirvisin leidsin, et polegi nagu midagi sealt teha. Ka eelmises numbris oli silmatorkav see, et rõivad, mida pakutakse näevad välja pentsikud ja eriti nende modellide selga topituina... Kogu selle õmblusosa "Käsitööst" võiks vabalt segi ajada Silueti vms vanaaegse käsitööajakirjaga vanaema riiulilt. Suurem jagu nendest lihavõtte lauakaunistustest on suhteliselt labased ja halba maitset väljendavad - usun, et teistes Eesti ajakirjades ilmub kevade jooksul parem valik tee ise lihavõte õpetusi. Ma tahaks käsitööajakirjast leida palju mustreid ja põnevaid ideid ja õpetusi. Ja rõivaid, mida keegi endale ka selga oleks nõus panema... Aga ega see kõik ei tähenda, et ma järgmise ajakirja ostmata jätaks. Ei jäta, ootan juba praegu.

Selles käsitöös oli minu jaoks üks tore leid kah. Tõin paar kuud tagasi endale kasutusse vanaema vanad heegelnõelad ja vardad.
Portsus oli ka üks hästi pika varrega heegelnõel. Mul polnud aimugi, milleks seda kasutada aga aimasin kogu aeg, et midagi väga vaimustavat peab temaga teha saama. Ja nii ongi! Tuniisheegeldamine. Ma teen niimoodi kindlasti mõne koti sanga või midagi sellist. Ma veel mõtlen, aga midagi asjalikku ma niimoodi teen.

See sinine on minu isiklik Aino-pontšo. Lõnga sain Soomest kingiks ja nüüd ootan, et narmaste jagu juurde saaksin. Väga ilus värv on, natuke üleminekutega ja päris hea oli teda ka heegeldada. Väga kiiresti edenes jne. Nüüd tuleb sellele alla panemiseks hankida mõni ühevärviline ja lihtsategumoeline särk.

Mõtted padjavahetuse osas liiguvad. On kaks ideed, mille mõlema teeb keeruliseks see osa, et õmmelda on vaja. Täna tegin šenill proovilapi. Ok, ma saan sellega hakkama. Tõdesin, et pealmine riie tuleb panna teine kui see, millega proovisin ja sain tehnika üldjoontes selgeks. Aga probleem on hoopis selles, et ma vist ei oska padjapüüri ilusasti kokku õmmelda. Proovimise mõttes tegin siis kähku ühe puhhidega rohelise püüri, mida lapseke juba ammu mangus. Ja see tuligi valesti. Pärast seda panin õmblusmasina kappi tagasi ja otsustasin, et see kiire asi võib veel ühe nädala oodata.

Kaubamaja alt lõngapoest leidsin seda lõnga, millest oma nr 15 varrastega esimese salli tegin. Kuna Ester oli just tahtnud saada endale samasugust salli, ostsin kohe ära kolm kaunist kera ja varsti loodetavasti asun neid ka kuduma.

Nüüd olen vist küll kõik ära näidanud, millega vahepeal tegelesin.

Üle pika aja

2007-01-28T01:16:00.000-08:00

Margus vajas uut salli, sest see eelmine, mille talle 2 aastat tagasi kudusin tõmbab ennast rulli. Kuna ma seda rulliprobleemi teisiti vältida ei oska, siis tegin uue salli patentkoes. Lõngaks on Novita Aino, mida kulus sellele sallile 1,5 tokki. Väga lõngamahukas on see patentkude, aga see-eest väga pehme ja soe ja kiiresti edenev.
Neljapäeval oli jube külm ilm ja kuna mu mees oli mu vana punase mütsi kohta öelnud, et see on kole, käisin ilma mütsita. Peal oli lausa valus. Ja siis läksingi samal õhtul Prismasse ja ostsin 3 kera Red Heart Carmen Colorit et teha "Käsitöös" olnud õpetuse järgi müts ja sall. Müts õnnestus õpetuse järgi. Kuigi - minul on lõng ja vardad nr 7, seal oli öeldud, et nr 5. Kui ma oleks teinud nr 5 vardaga 25 silma, siis oleks sellest saanud lapsemüts, sest minule ta küll praegu liiga suur pole, pigem vastupidi.
Õpetuse jägi tegin salli ka valmis- loo vardale 150 silmust ja siis koo edasi-tagasi parempidist pinda, vahele (iga viies rida) pahempidiselt. Ja kui ma olin selle vastikult pika salli valmis saanud, selgus et ta tõmbab ennast rulli!!!
Kas keegi võiks seletada, miks nad seda teevad ja kuidas seda vältida ja miks ta ajakirja kudujatel rulli ei tõmmanud?
Kuna sellist nõmedat soolikat ma kanda ei saa, siis harutasin ta kohe üles ja alustasin jällegi patentkoes salli tegemist. Sedapuhku aga tunduvalt kitsamat kui Margusele sai. Varsti saab lõng otsa, siis peab vist natuke juurde tooma - tahan pikka salli, mida mitu korda ümber kaela kerida ja narmad peavad tal ka olema.
Kallid sugulased kinkisid mulle ka 4 kera lahedat tumesinakat lõnga, pean mõtlema, mis sellest tuleb. Väga raske on arvestada, kui palju millegi peale kulub.
Järgmiseks õpin palmikuid kuduma.

Padjavahetuse jaoks ostsin täidispadja juba ära, nüüd tuleb ainult ära otsustada ja teostada, mis sellele padjale ümber saab. Ega märts polegi nii kole kaugel enam.

tegus nädalalõpp

2007-01-14T06:36:00.000-08:00

Jälle saan uhkeldada sokkidega. Sedapuhku oli nende tegemine kerge - valmisid kiiresti ja lõbus oli teha. Pealegi on sokid ka mitte nr 41 vaid u 29, seega pisikesed :). Lõng on Novita Wool raita - 100% villa, masinpestav ja ääretult pehtme. Olen poes ikka katsunud ka neid 7 venna jms lõngu, milles veerand on akrüüli, ülejäänu villa. Aga need on märgatavalt karedamad. Seega eelistan loomulikult pehmet ja naturaalset. Hästi vahva on pealegi see, kuidas ta on triibuliseks värvitud. Ega ma ise küll ei viitsiks värve vahetada aga nüüd on nii toredad ja lõbusad triibusokid. Lõnga kulus kahe soki peale u 1 tokk (50g/135m), ent siiski pidin ka teise toki alguse ära kasutama, sest sokk algab ja lõppeb helesinisega ja nii jäigi vahelt üle rohelise, valge ja tumesinise triibu jagu lõnga ja järgmisest tokist on ainult ühe triibu jagu kulunud, seega saan vist ka mütsi vms juurde teha sokkidele.

Suurte varrastega sain lõpuks valmis ka Karule mõeldud musta salli. Ta oli mul juba peaaegu valmis kui märkasin, et üle tagumise otsa (seal on väga väike nupp) olid paar silma plehku pistnud. Harutasin siis üles ja alustasin otsast. Kuna ta nii kiiresti läheb, ei olnud see ka eriline probleem. Materjal on iseenesest vastik ja ma pole üldse kindel, kas see sall ka kasutust leiab. Nüüd tuleb ära peita lõngaotsad (no kuhu neid küll peita, kui sallis on auke rohkem kui lõnga?!) ja siis saab Karu ta soovi korral homme soome kaasa võtta.

Olen siin nüüd natuke ka helmeharjutusi teinud. Tükk aega käisin ainult teiste asju vaatamas internetis ja olin ise väga häiritud, et hakkama ei saa. Aga siis kui lõiketangid sain, õnnestus selline asi kokku keerata. Vahva on. Kavatsen varsti osta ka helmenõela ja lükkimisnõela ja veel natuke kõrvarõngakonkse (praegu on ainult kuldset tooni, vajan hädasti hõbedasi), siis saan edasi meisterdada.
Aga kas keegi võiks öelda, kust ma saan Tallinna kesklinnas osta seda voolimissavi, mis ahjus kõvaks küpseb (Fimo vms)? Olen nagu ringi küll vaadanud, aga mitte ei leia.

sokid

2007-01-07T00:13:00.000-08:00

Ma sain nad valmis! Alustasin eelmise aasta sees, jätkasin aastavahetusel haige lapse juures valvates ja 1. jaanuaril valmiski esimene sokk. Siis alustasin teist ka aga töönädal ei andnud eriti võimalust kudumiseks. Laupäeval oli võimalik pikalt paigal istuda ja nüüd on mul on vaimustavad valged villased sokid.
Enamiku käsitöölembeliste jaoks on sokid muidugi kõige tavalisem ja labasem pisiasi. Eriti veel sellised ... täiesti lihtsad, ilma koe- või kirjamustrita. Aga minu jaoks on nad täiesti erilised. Põhjused järgmised:
1) esimesed sokid, mille algusest lõpuni ise teen
2) kõik vanad villased sokid, mida oman on jäänud Tartusse aga ka sooja põrandaga kodus on haigena ikkagi sokke vaja
3) sokid said piisavalt suured, et teise soki peale panna
4) nad on piisavalt õhukesed, et mitte saapaid kitsaks teha
5) imelikul kombel on mu kaks sokki peaaegu täpselt ühesugused
6) nad on väga maalähedased ja juurtega - minu vanaema varrastega kootud Marguse vanaema korrutatud ja keritud lõngast
6) nüüd ma oskan sokke kududa (ja kohe hangin natuke paksema lõnga MM sokkide jaoks)
7) nüüd ma saan ometi vahelduseks mõnd lõbusamat käsitööd teha :).
Lisaks on mul selline tunne, et kui ma juba täieliku kudumisvõhikuna korralikud sokid interneti õpetuse järgi valmis sain, siis polegi seda käsitööd, millega ma toime ei tule (oleneb ainult, kui palju selleks peab vaeva nägema, et nipp selgeks saada).

õpin

2007-01-01T02:05:00.000-08:00

Olen tellinud helmehaldjast kaks pakki. Mõlemaga on olnud kaasas ka rõõmustav kingitus :). Nüüd on kodus suur hulk helmeid ja puudulik oskus nendega midagi peale hakata. Ühe asja siiski isetegija õpetuse järgi nikerdasin valmis ja plaanin sealt ka edasi õppida.

Teine uus oskus, mida omandan on soki kudumine. Kavatsesin teha sokid Mattiasele, aga juhtumisi said liiga suured - seega saan endale uued vahvad valged villased sokid. Varsti valmib esimene sokk, mille oma elus päris ise koon (koolisokke aitas Ester teha). Selle jaoks leidsin õpetuse soomekeelselt kudumislehelt. Kui sokid valmis saan, panen pildi kah üles. Aga sellest samast lõngast ma enam kududa ei kavatse - nii peenike lõng ja nii palju läheb aega! Mattiasele tahaks mõned sokid veel teha küll, aga selle jaoks ostan vähemalt nr 3 varda lõnga. Võiks ju natuke rutem valmis saada.
Mu nr 15 vardad on väga toredad - see sall, mille pilt siin üleval on, sai valmis ja nüüd on pooleli Novita tangost uus must karvane sall, millest saab hilinenud lisandus Karu randmesoojendajate paki juurde. Jällegi - kui valmis saab, siis näitan :).

lõngad, vardad

2006-12-27T08:54:00.000-08:00

Ma sain jõuluks Estrilt hästi vahva ja üdini käsitöölise kingi - nr 15 (sic!) vardad, sinna juurde kuuluvad lõngakerad (Hjerte Garn Up 21) ja salli kudumise õpetuse sellest lõngast ja nende varrastega. Õpetus on tõesti lihtne, minagi saan hakkama. Aga nende suurte varrastega kudumist peab ikka natuke harjutama. Esialgu mul kukkus ikka varras silmustest välja. Aga siis taipasin, et normaalviisiliselt neid käes hoida ei olegi mõtet. Toetan vasakpoolse otsa pidi vastu kintsu ja paremaga askeldan selle ümber. Piltides on värvivahe kuna üks on välguga ja teine ilma tehtud. Esimesel on värv õigem.

Mamma kinkis Mattiasele laadalt ostetud villased sokid. Mulle väga meeldivad nende sokkide triibud. Ilusad värvid ja lahedad üleminekud. Ja lõpuks ometi on lapsel ühed korralikud villased sokid, mis on parajad ja soojad ja terved. Tartus meil olid põrandast naelad väljas ja villasel sokil seetõttu väga vähe lootust kõrgesse vanusesse jõuda. Siin on põrandad korras ja sokid säilivad. Mamma andis mulle ka valget maavillast lõnga, millest kavatsen hakata lisasokke kuduma. Ta oli selle ise korrutanud ja kerinud. Ei tea, mis välja tuleb, aga ma igatahes proovin. Kui sääreosa valmis, siis hakkan hüsteeriliselt mööda Internetti kannaõpetusi taga otsima. Aga sellest sillast vudin siis üle, kui sinna jõuan.

Aino-pontšo, Teddy-saalomon, randmesoojendajad

2006-12-27T01:54:00.000-08:00

Tegin Kristinile Novita õpet use järgi pontšo. Lõngaks Novita Aino, kraeks kudusin 70 silmusega ringvarrastel sooniku (esimesed read parempidises koes), edasi heegeldasin õpetuse järgi ketti. Lõngakuluks koos narmastega 2,5 tokki. Samast lõngast heegeldasin ka kõrvarõngad Tiimari käsitööpallide ümber. Alla otsa läks piduriks suur must seemnehelmes, kõrvarõnga konksud on pärit Abachanist.
See pontšo meeldib mulle endale niii väga, et kavatsen ühe veel teha ja seekord mitte kingiks. Aga kuigi Kristini pontšo värv oli vaimustavalt kaunis, mulle see ei sobi. Seega natuke teist nägu tuleb teine.

Mammale tegin Teddy lõngast suure ja sooja saalomonisalli. Kui teist korda teeks, siis vist venitaks silmuseid vähem. Kuidagi liiga auklik tuli. Aga siiski - sooja annab, proovisin järele. Sellele kulus 2 tokki.

Kõige keerulisem kõigist mu jõulukinkidest osutus olema Karule tehtud komplekt randmesoojendajaid. Ma avastasin, et olen need ära kinkinud ilma, et pilti oleks teinud :(. Küllap me muidugi kohtume Karuga veel ja õnnestub need ka pildile tabada. Kudusin mustast Ainost hästi pika sooniku (et soojenduspadjake vahele mahuks kui kahekorra keerata) ja ühte äärde heegeldasin paar rida musta Tango lõnga. Tööd oli palju (oskamatule kudujale) ja tulemusega ma ise rahule ei jäänud - kuidagi nadi näeb välja. Loodetavasti vähemalt täidavad oma eesmärki ja soojendavad korralikult.

Ja siis veel üks pilt kõigist kinkidest enne, kui nad kuuse alla jõudsid. Mul ei olnud teipi, seega pidin kingipakid tegema PVA liimi ja igasuguseid sidumisvahendeid appi võttes. Ja tore oli, sest nii ilusaid pakke kui tänavu, ei ole ma veel iila teinud.

koer

2006-12-19T22:57:00.000-08:00

Mihkel tahab endale koera osta. Koerad on kallid. Jõuluks palub ainult neid asju, mis koeraomandamist toetaksid. Ema otsustas pojakesele koera raha kinkida. Aga kuna raha kinkimine on ääretult nõme, üritab ta seda teha mängulise varjus.
Ta plaan oli osta poest mängukoer, seest tühjaks õõnestada ja raha täis toppida. Mulle mu praeguses käsitööhulluses tundus, et see ei ole kõige õigem variant ja hakkasin talle ise mängukoera meisterdama.
Kõigepealt üritasin õmmelda. Konstrueerisin lõike ja lõikasin punasest fliisist tükid välja. Kehaosa tuli küll normaalne aga pea oli millegipärast hoopis hülgelik. Siis leidsin, et kuna riie on niikuinii otsas ja õmblemine mulle hästi ei istu kah, võtan ja teen hoopis heegeldatud pea. Et pea ümmargune saaks vaatasin Isetegijast jääkarude pea õpetust (aga ainult poolenisti), kõrvad, koonu ja kinnise koos taskuga nuputasin omast peast.
Materjalidest: Keha fliisist, sees mahuline vatiin, pea Novita Teddy, silmad - käsitööpallid, millele must Eldorado heegelniit ümber heegeldatud. Silmateraks kasutatud kummalgi silmal 4 helmehaldja pärlit. Kõhu all on ka 3 igivana punast nööpi, mis salataskut kinni hoiavad.
Koera nägu see loom küll kahjuks pole, aga ta on ise tehtud ja väga hingega.

sall ja käterätt

2006-12-18T06:19:00.000-08:00

Selle salli ajalugu ulatub väga kaugele. Lõng on pärit ajast, mil tegime esimest lapsehoidja koolitust. Siis viisime läbi õppepäeva "lootvetegevused ja loovuse arendamine" ja üks osaleja lubas õpetada käpiknukkude tegemist. Eelneval päeval käisin Tartu Abachanis materjale ostmas ja sain väga odavalt ostetud ka lilla ja helesinise lõnga. Kuna kulud olid abikõlbmatud, on need mulle siiani väljamaksmata ja ma ei tunne end sugugi pahasti, et lõngade ülejäägid omaks tarbeks ära kasutan. Lõnga nime ja materjali ma ei tea, aga ta on üks mõnusamaid ja pehmeid, mida olen kohanud.
Nüüd siis asusin proovilappi kuduma sellest lillast lõngast ja enne kui ise arugi sain, oli juba pool salli valmis. Arvasin, et panen ta kappi seisma, sest keegi ju niikuinii lillat värvi ei kasuta. Aga juhtus just nii, et külla tuli Krissu, seljas lilla kampsun. Niimoodi sai see sall endale omaniku.

Tänase päeva (kl 10-16) võttis Esale käteräti tegemine.
Materjal: linane, kahekordne (muidu kartsin, et paistab läbi)
Tikkisin kõigepealt lille peale, siis lisasin pärlid. Õmblesin kokku küljed, ülesäärde kummi, alumise serva ja lisasin krõpsud.
Ma kardan, et ta on natuke liiga naiselik (aga kangavalik ei olnud just kõige suurem), muidugi oleksin võinud/pidanud mingi mehisema sümboli peale tikkima, aga ... vast on Esa kompleksivaba?
Selgus, et kangas annab värvi. Seepärast ei tikkinud mitte valge, vaid mustaga - oleks üsna nadi, kui pärast oleks Esal roosa lillekesega rätik. Kuna tegemist on justnimelt niisketes oludes kasutatava esemega, on kardetavasti vaene mees ise hoopis varsti roosa. Aga see ilmselt möödub.

Ma tõesti ei oska õmmelda ja ei armasta seda. Aga suurepärane kogu asja juures on see, et mul on pööraselt hea õmblusmasin (tasus ikka MA kätte saada ;)). Kogu aeg, kui ta mind tõrgeteta teenib, meenutan, kuidas see eelmine oli nõus end ainult Marguse tungiva veenmise peale liigutama ja sedagi täpselt niikaua kui Marguse kostüüm valmis sai. Pärast seda rädas ta peagi sinna, kuhu jonnakad ja nõmedad õmblusmasinad ikka lähevad.

järjest süvenev

2006-12-14T00:34:00.000-08:00

Käsitöö on tõesõna väga visalt lahkuv haigus. Praegu on see minu puhul tegelikult järjest süvenev. Eile ostsin uue lõnga Mamma saalomoniks (Novita Teddy) ja nüüd näeb asi juba palju pehmem ja mõnusam välja.
Lisaks alustasin ühest väga ammu seisnud lillast lõngast salli kudumist - kui suurte varrastega parempidises koes teha, võin kududa küll.
Praegu tellisin ligi 200 krooni eest helmeid ja tarvikuid. Kui käsitöövahendite ostmine nii kergeks on tehtud, siis on kulud palju suuremad. Vaevalt, et ma poes oleks nii palju kulutanud kui internetist ostes.
Huuh.
Margus võttis fotoka soome kaasa, seega tulevad pildid kõigi mu vahpealsete tegemiste kohta hiljem.

Iirise pontšo ja üks suvaline sall

2006-12-12T01:40:00.000-08:00

Lõpuks ometi sain valmis Iirise pontšo. Tehtud on ta vanaema ruutudest. Lõng kahjuks 100% akrüül. Kui uuesti alustaksin, valiksin teise lõnga aga esimesi ruute tehes ei olnud mul veel plaan päris kindel, mis neist tuleb. Kasutasin katsetamiseks lihtsalt ühte suvalist kodus olemasolevat kera.

Narmastega läks natuke kehvasti. Ma ei teadnud, kuidas narmaid kinnitatakse ja pusisin pool pontšot jube keerulisel viisil, mis ka väga kole vaadata on. Siis ütles Ester, et seasõraga võib panna ja niimoodi tuli teine pool. Kui arvestada, kui kiiresti kasvavad lapsed ja kui lühike on selle pontšo eeldatav kasutusaeg, ei hakka enam ümber tegema - lihtsalt esiküljel on ilusad narmad ja keda see tagakülg huvitabki?!

Teise asjana tegin ühe Saalomoni salli. See on minu esimene, kobakene, ebaõnnestunukene.
Mis siis valesti?
Plaanisin teha Mammale suure sooja salli teleka ees peale võtmiseks. Tahtsin pehmet ja natuke karvast lõnga ja poes müüja ütles, et kõige targem on võtta akrüül + mohäär. Ostisn kohutavalt suure koguse jube kalli raha eest. Tegelikult ei saa neid selles tehnikas koos kasutada ja tegin siis ainult akrüüliga. Aga see on liiga õhuke. Nii, et kokkuvõttes tuli välja üks jalgpalli väravavõrku meenutav liru. Ei teagi, mis sellega teen. Igatahes need ülejäänud sinised lõngad ootavad mingit muud kasutust - edasisteks saalomonikatsetusteks tuleb paksem ja karvasem lõng hankida.
Pildil on veel narmad puudu. Ei tea, kas viitsingi lisada - üks ebaõnnestunud ese niivõinaa.

Eile läks enamus osa päevast MM toa kardinate tegemisele. Valmis said. Aga midagi ilusat neis pole, seega ei hakka ka pilti siia riputama.

kuulikesed

2006-12-09T02:34:00.000-08:00

Minu viimase aja tegevus on viinud kerge liigesepõletikuni vasaku käe nimetissõrmes. Seega teen nüüd heegeldamises pisikese pausi (ja üritan vahepeal valmis õmmelda kardina, Esa käteräti ja Taadu taskurätid).
See pilt siin ei kõlba kuhugi aga põhimõtteliselt käib asi nii, et Tiimarist tuleb osta kollaseid pallikesi (pakk 12.90m pisikesi u 9 tk). Pärlid tuleb ajada iirise otsa ja siis hakata heegeldama - kõigepeal selline väike kausike, kuhu pall poolenisti sisse mahub. Ja siis ümber palli kokku. Lõpetuseks õhksilmustest kett riputuspaelaks.
Palun pärastpoole Margusel teha ühe ilusa pildi valmis pallikesest, siis on ka näha, millest ma siin üldse räägin.
Edit: Pallikeste suurim viga on see, et alates ekvaatorist (st ülemine ots, kus juba silmi kahandada tuleb), jäävad sisse suured augud. Käsitööpall on aga kollane ja seega kumab väga-väga vastikult läbi. Võibolla peaks need pallitoorikud valgeks värvima?

kuubik ja küünlakraed

2006-12-07T23:42:00.000-08:00

Aaronile heegeldasin sünnipäevaks kuubiku. Panin ta posti ka, loodetavasti sai õige aadress, sest kirjutasin selle mälu järgi ja Margus arvab, et majanumber oli 16, mina kirjutasin 31. Eks varsti kuuleb-näeb, kas ka õigesse kohta läheb.
Kuubik ise on tehtud nii:
20 õhksilma ketiks, selle peale kinnissilmadega edasi, kuni on tükk ruudukujuline. Selliseid tükke tegin 5, kuuenda külje heegeldasin otse sinna külge.
Kaunistused on osaliselt teise värviga sisse heegeldatud, osaliselt peale heegeldatud. Viimasele küljele (selleks ajaks olin juba väga tüdinud) õmblesin lihtsalt nööbid.
Sees on mahuline vatiin, mille keskel üllatusmuna plastmass-sisu poolenisti riisiga täidetud.

Välja näeb selline:

Kööki tegin küünlakraed advendiküünalde ümber. Selleks ostsin 39 krooni eest punaste pärlitega traati mingist kodutarvete poest. Lõikasin parajad tükid ja ümber keerasin rohelist pabernööri (19 kr rull), üks jupike marjatraati jäi üle ka, seega on ühe krae hind u 8 krooni, aga see-eest lõbu laialt.