Aino-pontšo, Teddy-saalomon, randmesoojendajad
Tegin Kristinile Novita õpetuse järgi pontšo. Lõngaks Novita Aino, kraeks kudusin 70 silmusega ringvarrastel sooniku (esimesed read parempidises koes), edasi heegeldasin õpetuse järgi ketti. Lõngakuluks koos narmastega 2,5 tokki. Samast lõngast heegeldasin ka kõrvarõngad Tiimari käsitööpallide ümber. Alla otsa läks piduriks suur must seemnehelmes, kõrvarõnga konksud on pärit Abachanist.
See pontšo meeldib mulle endale niii väga, et kavatsen ühe veel teha ja seekord mitte kingiks. Aga kuigi Kristini pontšo värv oli vaimustavalt kaunis, mulle see ei sobi. Seega natuke teist nägu tuleb teine.
Mammale tegin Teddy lõngast suure ja sooja saalomonisalli. Kui teist korda teeks, siis vist venitaks silmuseid vähem. Kuidagi liiga auklik tuli. Aga siiski - sooja annab, proovisin järele. Sellele kulus 2 tokki.
Kõige keerulisem kõigist mu jõulukinkidest osutus olema Karule tehtud komplekt randmesoojendajaid. Ma avastasin, et olen need ära kinkinud ilma, et pilti oleks teinud :(. Küllap me muidugi kohtume Karuga veel ja õnnestub need ka pildile tabada. Kudusin mustast Ainost hästi pika sooniku (et soojenduspadjake vahele mahuks kui kahekorra keerata) ja ühte äärde heegeldasin paar rida musta Tango lõnga. Tööd oli palju (oskamatule kudujale) ja tulemusega ma ise rahule ei jäänud - kuidagi nadi näeb välja. Loodetavasti vähemalt täidavad oma eesmärki ja soojendavad korralikult.
Ja siis veel üks pilt kõigist kinkidest enne, kui nad kuuse alla jõudsid. Mul ei olnud teipi, seega pidin kingipakid tegema PVA liimi ja igasuguseid sidumisvahendeid appi võttes. Ja tore oli, sest nii ilusaid pakke kui tänavu, ei ole ma veel iila teinud.
See pontšo meeldib mulle endale niii väga, et kavatsen ühe veel teha ja seekord mitte kingiks. Aga kuigi Kristini pontšo värv oli vaimustavalt kaunis, mulle see ei sobi. Seega natuke teist nägu tuleb teine.
Mammale tegin Teddy lõngast suure ja sooja saalomonisalli. Kui teist korda teeks, siis vist venitaks silmuseid vähem. Kuidagi liiga auklik tuli. Aga siiski - sooja annab, proovisin järele. Sellele kulus 2 tokki.
Kõige keerulisem kõigist mu jõulukinkidest osutus olema Karule tehtud komplekt randmesoojendajaid. Ma avastasin, et olen need ära kinkinud ilma, et pilti oleks teinud :(. Küllap me muidugi kohtume Karuga veel ja õnnestub need ka pildile tabada. Kudusin mustast Ainost hästi pika sooniku (et soojenduspadjake vahele mahuks kui kahekorra keerata) ja ühte äärde heegeldasin paar rida musta Tango lõnga. Tööd oli palju (oskamatule kudujale) ja tulemusega ma ise rahule ei jäänud - kuidagi nadi näeb välja. Loodetavasti vähemalt täidavad oma eesmärki ja soojendavad korralikult.
Ja siis veel üks pilt kõigist kinkidest enne, kui nad kuuse alla jõudsid. Mul ei olnud teipi, seega pidin kingipakid tegema PVA liimi ja igasuguseid sidumisvahendeid appi võttes. Ja tore oli, sest nii ilusaid pakke kui tänavu, ei ole ma veel iila teinud.
2 comments:
appi kui ilus pontšo!!! ja randmesoojendajate pilti tahaks väga näha, see kõlab nii mõnusalt minu vanadele haigetele kontidele, et kui nende valmistamine pole väga raske, prooviksin kah käsitöös kätt.
(PS: virisesin sisselogimiskohustuse pärast täiesti asjata, sest võtsin lõpuks enda bloggeri profiilist kah linnukese vajalikust kohast maha ja login nüüd, kuis aga isu tuleb ja kuhu vaid tahan)
tegelikult ma pidasin silmas salli, mis on appikuiilus, väike terminoloogiline eksitus! (pontšo on kah ilus, aga sall - oo kauneim!)
Post a Comment