Laisk

Ma just avastasin, et olen väga laisk blogija. Korjan tükk aega asju kokku ja siis teen jälle hiigepika postituse (nagu eelmine). Aga hoopis hulluks läheb lugu siis kui enam asju ei viitsi pildistada ka blogi jaoks. Nii seekord ongi - liblikad said Estriga kahasse valmis, aga pilti ei ole. Viltisin hoolega - karu ja pall jäid pildistamata. Mõned vilditud asjad on täiesti kodus olemas, aga nendest tulevad ka pildid tulevikus (võibolla).
Täna näitan Fimoga kaetud lihavõttemune. Need on ausõna täiesti söödavad. Tehtud täpselt nii, nagu purgidki. Esialgu kartsime, et järsku kui keedetud muna veel pool tundi küpsetada 100 kraadi juures, läheb liiale. Aga ei, ju see Fimo blokeeris soojuse niipalju ära, et munakollane oli ikkagi täiesti kollane ka pärast küpsetamist.

Tartus munatamas käies käisime ka Tädi Paula juurest läbi. Ta ema (st minu vanaema) oli hirmus suur käsitöötegija ja temast jäänud lõngavarud on seisnud mitukümmend aastat. Nüüd ma sain need endale. Ma olen väga rahul. Natuke on mu meelest seal ka Paulale endale kingitud lõngu - nt Novita mingi karvane lõng ei saa kuidagi olla ostetud enne 82 aastat. Aga igatahes - autoga Tartust Tallinnasse sõites kudusin nukule kamspuni värskelt saadud vahenditest ja kodus endale sokid (pildil). Nüüd on juba pooleli järgmised sokid. Margusele. Kuna ta arvab, et villase soki juures on välimus täiesti ebaoluline ja peaasi on nende puhul soojus (milles ta eksib sügavalt, onju?!), siis ma võtsin endale vabaduse kududa talle südametega sokid :).
Need helesinised sokid siin pildil on natuke hõredad - ühelt poolt on asi selles, et lõng oli varraste jaoks liiga peenike. Mulle meeldivad mu bambusvardad ja ma ei tahtnud tõesti teisi kätte võtta. Teine põhjus on aga see, mulle tundub, et see on harutatud lõng (isaema lõngakotist) ja ta on kortsus. On see võimalik? Kui ma need sokid üle triigiks (nt auruga), kas siis läheks nad ka ühtlasemaks ja kenamaks?