Karbihull

Mulle ei meeldi vidinad, mis igal pool laial on (ja ometi on mul neid massiliselt). Vidinad tuleb toppida peitu. Ja kui inimestel pole peidukohti nagu kapid, garderoobid, garaažid, laoruumid, keldrid, kõrvalhooned ja pööningud, siis tuleb asju kuhugi mujale toppida. Mina topin karpi.Kui karbid on liiga tillukesed, siis muutuvad nad omakorda pisividinateks ja mul tekib kiusatus nad suuremasse karpi kokku korjata.
Täna käisime poes ja ostsime kokku neli paari jalatseid. Mattiase kummikud ei käinud karbis, seega saime kolm karpi. Vähemalt keskmise neist kavatsen riidega üle kleepida kunagi, aga alumine jääb kindlasti nii, nagu ta on. Margus arvas, et olen kummaline, et Mattiasele tema kingade karpi kasutada ei anna, aga ma olen näinud, mis juhtub lapse ja pappkarbi kokkupuutel. Küllap olengi kummaline, aga karbid on minu asi. Nagu näha...
Tänane saak - kolm kingakarpi.
Minu ema teab mu karbiarmastust ja Amsterdami kaudu lennates tõi mulle küpsised metallkarbis.
Võõramaise peenraha purk. Alguses oli seal vist kell-mälupulk sees. Tore auklik purk on.
Mattiase mänguasjakarp. Üks paljudest.
Mauri-Mattiase riiul. Ma pole ammu koristanud...
Minu riiul. CD karbid tõi ema. Vasakpoolsed on lapsejalatsite karbid. Viimase remondi ajal kleepisin ühe fliisiga üle tapeediliimi kasutades, aga läks natuke untsu.
Köögiriiul. Siin on natuke vastupidavamad karbid. Loodetavasti nad kolivad kõik varsti kappi.