Ehmatus

Me läksime Mattiasega lasteaeda. Enne olime välja mõelnud, et jätame seniks Lume esikusse - seal on kuus ust, mis kõik on suletavad ja seal ei ole mitte ühtegi elu- või purunemisohtlikku kohta. Ta oli väga üllatunud, et meiega kaasa ei saanud - see on ju esimene kord pooleteist nädala jooksul, kui välja minnakse ilma temata.
Lasteaiast tagasi jõudes astusin oma hiirvaiksesse suletud koridori ja leidsin, et see on tühi. Kõik uksed kinni, koridor tühi, koer kadunud. Selgus, et suure toa ukse oli ta saanud lahti hüpata, ise sisse tulla ja uks oli pärast teda uuesti kinni vajunud. Koer aga oli ennast meie voodisse mõnusalt välja sirutanud. Uinakule eelnenud hävitusjälgedest tuvastasin ainult kergelt näksitud ripsmetušši- ja lõhnaõlikarbid. Hea, et juhtmeid õnneks ei võtnud.

Söögi vahetasime Evelina soovituse peale tagasi. Nüüd Lumi demonstreerib meile, kui kaua saab olla kahe kuune kutsikas näljas. Ma räägin talle küll, et on paha kui kõõm tuleb ja sügelema hakkab, aga kes siis enne vanemaid ja targemaid kuulanud on...