Ma tegelikult olen vahepeal asju teinud küll. Lihtsalt siia pole jõudnud neid üles riputada. Tihti mõtlen, et peaks nüüd blogima aga kunagi ei ole pilti ja siis ei viitsi kah. Tundub, et tegelikult ikka võiks koju digitaalse seebikarbi hankida. Sihtotstarbelise - käsitöö piltide jaoks :). Täna sain oma mehel kratist kinni ja rivistasin kõik tehtud ja tulevased tööd lauale üles ja lasin ära pildistada.

Lubasin, et õpin palmikuid kuduma. Tehtud!

See triibuline on tegelikult proovilapp. Nüüd koon muudkui põnevusega edasi ja ootan, et kas hakkab mõnele tuttavale lapsele selga mahtuma või mitte.
Teine proovilapp on alles pooleli ja see koosneb Käsitöö värskes numbris esitatud palmikumustritest. Ma nii väga tahtsin neid teha aga midagi suurt ei julgenud/tahtnud kohe tegema hakata. otsustasin siis teha ühe ilusa pika riba.

"Käsitöö" on tegelikult mulle seekord pettumuseks. Nii väga ootasin ta tulekut, aga siis kui sirvisin leidsin, et polegi nagu midagi sealt teha. Ka eelmises numbris oli silmatorkav see, et rõivad, mida pakutakse näevad välja pentsikud ja eriti nende modellide selga topituina... Kogu selle õmblusosa "Käsitööst" võiks vabalt segi ajada Silueti vms vanaaegse käsitööajakirjaga vanaema riiulilt. Suurem jagu nendest lihavõtte lauakaunistustest on suhteliselt labased ja halba maitset väljendavad - usun, et teistes Eesti ajakirjades ilmub kevade jooksul parem valik tee ise lihavõte õpetusi. Ma tahaks käsitööajakirjast leida palju mustreid ja põnevaid ideid ja õpetusi. Ja rõivaid, mida keegi endale ka selga oleks nõus panema... Aga ega see kõik ei tähenda, et ma järgmise ajakirja ostmata jätaks. Ei jäta, ootan juba praegu.

Selles käsitöös oli minu jaoks üks tore leid kah. Tõin paar kuud tagasi endale kasutusse vanaema vanad heegelnõelad ja vardad.
Portsus oli ka üks hästi pika varrega heegelnõel. Mul polnud aimugi, milleks seda kasutada aga aimasin kogu aeg, et midagi väga vaimustavat peab temaga teha saama. Ja nii ongi! Tuniisheegeldamine. Ma teen niimoodi kindlasti mõne koti sanga või midagi sellist. Ma veel mõtlen, aga midagi asjalikku ma niimoodi teen.

See sinine on minu isiklik Aino-pontšo. Lõnga sain Soomest kingiks ja nüüd ootan, et narmaste jagu juurde saaksin. Väga ilus värv on, natuke üleminekutega ja päris hea oli teda ka heegeldada. Väga kiiresti edenes jne. Nüüd tuleb sellele alla panemiseks hankida mõni ühevärviline ja lihtsategumoeline särk.

Mõtted padjavahetuse osas liiguvad. On kaks ideed, mille mõlema teeb keeruliseks see osa, et õmmelda on vaja. Täna tegin šenill proovilapi. Ok, ma saan sellega hakkama. Tõdesin, et pealmine riie tuleb panna teine kui see, millega proovisin ja sain tehnika üldjoontes selgeks. Aga probleem on hoopis selles, et ma vist ei oska padjapüüri ilusasti kokku õmmelda. Proovimise mõttes tegin siis kähku ühe puhhidega rohelise püüri, mida lapseke juba ammu mangus. Ja see tuligi valesti. Pärast seda panin õmblusmasina kappi tagasi ja otsustasin, et see kiire asi võib veel ühe nädala oodata.

Kaubamaja alt lõngapoest leidsin seda lõnga, millest oma nr 15 varrastega esimese salli tegin. Kuna Ester oli just tahtnud saada endale samasugust salli, ostsin kohe ära kolm kaunist kera ja varsti loodetavasti asun neid ka kuduma.

Nüüd olen vist küll kõik ära näidanud, millega vahepeal tegelesin.