Kevad käes!

Me käisime perega loomaaias. Vaatasin kitse ja esimest korda elus tuli selle juures pähe mõte, et tahaks teda katsuda ja näppida, tahaks teada, milline vill tal on ja kas seda on ka hea viltida. Voh, mida võib teha mõni kuu käsitööhullust.
Eile alustasin ja täna lõpetasin ühe kevadise kaelakee. Kui foorumis kuulutati kevadise ehte konkurss välja, siis mul just selline ehe oli silmis. Ei hakanud siis rabelema, aga nüüd teostasin. Loomulikult tuleb talle veel juurde hankida (loe: teha) kõrvarõngad, käevõru, kleit ja boolero (? - mõtlen õhulist poolkampsunit). Kingad tulgu poest :).
Veinipudelil poseerib eelpainutatud traadile lükitud käekee Iirisele. Tellisin Helmehaldjast eelpainutatud käevõru traati. Juures ei olnud öeldud, kas laste või täiskvasvanute jaoks, eeldasin, et siis on täiskasvanute. Ei olnud. Õnneks on mul tutvusringkonnas ikka üks imeline pisike plika, keda on lausa rõõm ehtida. Ja jälle - isa käis siit läbi ja sain panna paki kaasa - Estrile pistsin ajakirja (mis muidu oleks niikuinii esmaspäeval posti läinud) ja Iirisele kiirvalminud ehte, aga meestele nii kähku ei organiseeri ja E ja AAA jäid jälle nännist ilma. Keegi võiks soovitada, kuidas meesinimesi (ka väikesi) käsitööasjadega rõõmustada.
Aga see kevad, kevad, kevad! Tahaks näpud mulda torgata... Oeh. On ka negatiivseid külgi sel pealinnaelul. Loomaaed siiski lohutab :).