Esimene vilditöö ja palju plaane
Ema tuli külla ja kostiks tõi Suure sokiraamatu. Nii tore. Ma ei plaaninud küll sugugi praegu sokke kuduma hakata aga pärast selle saamist olen siiski hommik otsa sokke vaadanud ja õpetusi lugenud ja mõelnud, mida ja kuidas teha.
Värske "Minu käsitööd" ostsin ka eile. Ja kuna vajan koopiat aasta esimese numbri paarist leheküljest, siis ostsin neid 2 tk. Ajakiri saab oma kasumi ikkagi :). Aga et see teine mitte ilmaasjata loodust ei kahjustaks oma olemasoluga, pistan ta posti (või isale kotti) ja saadan Soome poole teele.
Eile tegin esimese viltimistöö. Istusin kodus ja sain oma palgatöö valmis. Parasjagu oli natuke aega ja vill ja heie olid juba tükk aega kotis karjunud ja tähelepanu nõudnud.
Aluseks võtsin õpetuse ajakirjast "Käsitöö". Täpsemalt nende karbijuhendi.
Selgus, et edu eelduseks on tõesti seep. Ja kihte tuleb alguses tihedamini ümber tõmmata (st ma panin nad selle südameks valitud penoplastitüki ümber liiga õrnalt). Põhjas on mõned hõredad kohad ja kogu asi on liiga õhuke - võinuks julgelt mõned kihid rohkem panna. Aga ajakirjas oli öeldud 5-6 kihti ja kihi paksus ei olnud määratletud - ma rebisin oma villahunnikust õrnõhukesi läbipaistvaid kihikesi. Eks see on selline asi, mida peab lihtsalt kogema. Järgmise asja juures olen juba palju targem.
Igatahes oli see tore. Kavatsen kohe jätkata, veel viltida ja siis juba kähku asuda netist villa ja heiet juurde tellima. Õudne isu on ka selle ilusa heiekera kallale asuda, mis mul on - imekaunid värviüleminekud ja sellest tuleks kindlasti üks kena kevadine käekott mulle endale :).
Suurte tegemiste ees on aga siiski veel poolikud töid, mis nurgas nina kirtsutavad ja väidavad, et ilus oleks nad ikka ära lõpetada.
Vahetusprojektidest: Kotivahetuse idee on mul üsnagi olemas, aga kuna see vajab suurt õmblemist, pean selle osas kõvasti Estriga konsulteerima.
Padjavahetus ajab mu juba päris ärevile - mu pakist pole kippu ega kõppu. Ja kviitung, mille postkontorist sain ei ole ka triipkoodiga, seega ma ei saa jälgida padja teekonda. Võib ju olla, et padjasaaja lihtsalt ei ole saanud nt arvutisse (sest ta pole ka midagi muud kirjutanud), aga mind teeb ikkagi see kõik väga murelikuks.
Värske "Minu käsitööd" ostsin ka eile. Ja kuna vajan koopiat aasta esimese numbri paarist leheküljest, siis ostsin neid 2 tk. Ajakiri saab oma kasumi ikkagi :). Aga et see teine mitte ilmaasjata loodust ei kahjustaks oma olemasoluga, pistan ta posti (või isale kotti) ja saadan Soome poole teele.
Eile tegin esimese viltimistöö. Istusin kodus ja sain oma palgatöö valmis. Parasjagu oli natuke aega ja vill ja heie olid juba tükk aega kotis karjunud ja tähelepanu nõudnud.
Aluseks võtsin õpetuse ajakirjast "Käsitöö". Täpsemalt nende karbijuhendi.
Selgus, et edu eelduseks on tõesti seep. Ja kihte tuleb alguses tihedamini ümber tõmmata (st ma panin nad selle südameks valitud penoplastitüki ümber liiga õrnalt). Põhjas on mõned hõredad kohad ja kogu asi on liiga õhuke - võinuks julgelt mõned kihid rohkem panna. Aga ajakirjas oli öeldud 5-6 kihti ja kihi paksus ei olnud määratletud - ma rebisin oma villahunnikust õrnõhukesi läbipaistvaid kihikesi. Eks see on selline asi, mida peab lihtsalt kogema. Järgmise asja juures olen juba palju targem.
Igatahes oli see tore. Kavatsen kohe jätkata, veel viltida ja siis juba kähku asuda netist villa ja heiet juurde tellima. Õudne isu on ka selle ilusa heiekera kallale asuda, mis mul on - imekaunid värviüleminekud ja sellest tuleks kindlasti üks kena kevadine käekott mulle endale :).
Suurte tegemiste ees on aga siiski veel poolikud töid, mis nurgas nina kirtsutavad ja väidavad, et ilus oleks nad ikka ära lõpetada.
Vahetusprojektidest: Kotivahetuse idee on mul üsnagi olemas, aga kuna see vajab suurt õmblemist, pean selle osas kõvasti Estriga konsulteerima.
Padjavahetus ajab mu juba päris ärevile - mu pakist pole kippu ega kõppu. Ja kviitung, mille postkontorist sain ei ole ka triipkoodiga, seega ma ei saa jälgida padja teekonda. Võib ju olla, et padjasaaja lihtsalt ei ole saanud nt arvutisse (sest ta pole ka midagi muud kirjutanud), aga mind teeb ikkagi see kõik väga murelikuks.
No comments:
Post a Comment