Kott? Ei, müts hoopis.
Jajah, tegemist on minu esimese vanutuskatsega.
Hakkasin lihtsalt kuduma heidest (oh, ma ei oska seda sõna käänata). Kuna materjal oli nii pude, siis ei suutnud luua üles rohkem kui 40 silma ja otsustasin, et sellest peab piisama. Loomulikult oli mul ka ühekordne heie, sest omasin ainult ühte kirjut kera ja vardad võtsin üsna suured (nr 3,5). Tegin päris pika jupi. Tegin teise veel. Heegeldasin need kaks juppi kokku, nii, et sain koti, millesse mahtus vabalt ära A4 paberipakk, rohkemgi natuke.
Mullikilet mul polnud. Muud sobivat materjali ka mitte. Võtsin siis kilekoti ja toppisin ta täis asju, mis kannatavad 60' pesu ja panin ta (selle kilekoti siis) oma kootud koti sisse ja kinnitasin traadiga.
Masinast välja tulles oli traat rebinud kilekotti ja heie tõmmanud traati ja välja tuli täpselt Mattiase pea kujuline asi. Müts loomulikult. Ühiselt otsustasime, et kaunistame ta autodega. Need on lõigatud Tiimari õhemast käsitöövildist ja sinna lihtsalt külge õmmeldud, kuna nad ei hargne, ei ole probleemi ka äärte töötlemisega.
Laps on väga uuendusmeelne oma valikutse ja tundub mütsiga rahul olevat. Mina ise sellist pähe ei paneks, aga samas kui tema tahab, siis olgu lahke.
Kotti tahan endale ikkagi. Tõesti suur häda on kotimajandusega, mul polegi olemaski korralikku käekotti. Suvekott on muidugi kotivahetusest tulemas, aga ma arvan, et hangin nüüd endale mitu sarnast kera rohelisekirjut heiet ja hakkan ikkagi kuduma - seekord siis palju tihedamat kudet ja hangin kuskilt ka mullikile.
Hakkasin lihtsalt kuduma heidest (oh, ma ei oska seda sõna käänata). Kuna materjal oli nii pude, siis ei suutnud luua üles rohkem kui 40 silma ja otsustasin, et sellest peab piisama. Loomulikult oli mul ka ühekordne heie, sest omasin ainult ühte kirjut kera ja vardad võtsin üsna suured (nr 3,5). Tegin päris pika jupi. Tegin teise veel. Heegeldasin need kaks juppi kokku, nii, et sain koti, millesse mahtus vabalt ära A4 paberipakk, rohkemgi natuke.
Mullikilet mul polnud. Muud sobivat materjali ka mitte. Võtsin siis kilekoti ja toppisin ta täis asju, mis kannatavad 60' pesu ja panin ta (selle kilekoti siis) oma kootud koti sisse ja kinnitasin traadiga.
Masinast välja tulles oli traat rebinud kilekotti ja heie tõmmanud traati ja välja tuli täpselt Mattiase pea kujuline asi. Müts loomulikult. Ühiselt otsustasime, et kaunistame ta autodega. Need on lõigatud Tiimari õhemast käsitöövildist ja sinna lihtsalt külge õmmeldud, kuna nad ei hargne, ei ole probleemi ka äärte töötlemisega.
Laps on väga uuendusmeelne oma valikutse ja tundub mütsiga rahul olevat. Mina ise sellist pähe ei paneks, aga samas kui tema tahab, siis olgu lahke.
Kotti tahan endale ikkagi. Tõesti suur häda on kotimajandusega, mul polegi olemaski korralikku käekotti. Suvekott on muidugi kotivahetusest tulemas, aga ma arvan, et hangin nüüd endale mitu sarnast kera rohelisekirjut heiet ja hakkan ikkagi kuduma - seekord siis palju tihedamat kudet ja hangin kuskilt ka mullikile.
1 comment:
Oi kui kena lugu, mulle kohe nii meeldis! Müts on ju ARMAS, just 4-aastasele poisile sobiv! Ja nii naernud, kui seda lugedes, pole kah tükk aega.
Arvan, et kilekott on täiesti sama hea kui mullikile; traadi kohta ma ei oska öelda, ise pigem õmbleksin polyesterniidiga, vähem traumeeriv. Ja kude vist ei peaks tihedam olema? Kes teab?
Post a Comment