Lumelood

Minult vist ei tule nüüd pikema aja jooksul mingit käsitööjuttu. Elan täielikult kutsika rütmis. Väga vara käin tiiru väljas, siis müran, siis söön (koer lõmpsib sel ajal keefiiri), siis vajun magama ja varsti torman jälle välja ja mürama jne.

Lumi on meie juures elanud nüüd nädala, sellest ajast poole olime maal, kus ta tõeliselt nautis oma vabadust ja metsikut loodust. Nii põnev on ju kahekuusel koeratital mingi suure rohusööja hunnikus püherdada ja mängida, et ta on hirmus kuri jahimees. Ja kõik need konnad ja hiired, kes kõrges heinas krabistavad pakuvad lõpmatult suurt rõõmu.
Nädala jooksul on Lumi saanud aru, et mõnikord teda kutsutakse ja siis tuleb tulla. Aga mõnikord arvab ta, et võib ka tulemata jätta. Tal on välja kujunenud oma magamiskoht, mida ta küll kümmekond korda öö jooksul hüljata üritab, et voodisse ronida (ja sealt jälle maha tõstetud saada). Tal on lemmiklelu - selleks osutus vana veneaegne piiksuga mänguasi - esimesest hetkest, kui ta seda kohtas, on ta temasse kohutavalt kiindunud. Praegu ta alles piiksutab ja mängib tasakesi, tükid veel ei lenda, aga olen siiski väga valvel.

Ma märkasin, et koeral, nagu inimlapselgi on nii, et väsimusega pidurdusmehhanism pärssub. Kui ta ärkab, on ta imekuulekas, õues on tubli ja reibas aga lõpuks kui väga väsinud on, on teda raske ohjeldada. Kui siis rahuneb, jääb magama.

Toidujuttu ka. Esimesed päevad tundus meile, et see loom vett lausa pelgab. Ta lihtsalt ei joonud üldse. Ja krõbinaid ei söönud ka kuigi entusiastlikult. Evelina soovitas siis keefiritarbimist piirata ja pärast seda hakkas küll vesi sobima ja krõbinaid sõi ka, aga mitte iial kaussi tühjaks või ka pakil soovitatud krõbinakogust ära. See-eest kipub ta õues väljaheiteid ja sammalt sööma. Dogo-raamat ütleb, et see tuleb valest toidust. Margus ostis talle täna uuendusena Royal Canini Babydog'i ja see on tõesti üks imetoit. Esiteks lõhnab ta nii hästi, et ma võiks seda peaaegu et isegi süüa. Teiseks lõhnab ta nii hästi, et kui koera uneajal paki lahti tegime, sai uneajast järsku söögiootamise aeg. Kolmandaks maitseb ta just nii hästi, et Lumi sõi kausi otsekohe pead tõstmata jäägitult tühjaks. Ja mis eriti meeldiv - kaasas on mõõtetops ja selged juhised - ma tean täpselt, kui palju anda tuleb. Loodetavasti nüüd saab varsti ka õues rahulikumalt käia ja ei pea kogu aeg vaatama, kas ta nuusutab või sööb põõsa all.
Õues käies tundub, et lapsi Lumi pelgab, täiskasvanud pigem jätavad ükskõikseks ja teiste koertega tahaks kohutavalt mängida. Üks väike ümmargune ja vana näss küll haukus tema peale hommikul väga kurjalt, aga ülejäänud Lasnakoerad on olnud sõbralikud ja sümpaatsed. Mu venna leonbergerikutsika Tobiga mängis Lumi suure vaimustusega seni kuni haiget sai - siis tundis korraga, et on ka väsinud ja muutus ettevaatlikuks.
Praegu on peni meestega õues ja pärast seda üritame teda esimest korda elus üksi koju jätta. Teisipäeval sõidab Margus Soome ja siis ma pean tulema toime lapse lasteaeda viimisega ja sealt toomisega nii, et koer vahepeal kodu ära ei lammuta ja eluaegset psühhotraumat ei saa.